Miski ei tugevda ego rohkem kui see, et tal on õigus

Nii kurtmine, vigade leidmine kui ka reaktiivsus tugevdavad ego arusaama piiridest ja eraldatusest, millest sõltub tema püsimine. Kuid nad tugevdavad ego ka muul moel, tekitades temas üleolekutunde, mille toel ta õilmitseb. Pole ehk hetkega selge, mil moel tekitab näiteks kurtmine liiklusummiku, poliitikute, „ahnete jõukurite“, „laiskade töötute“, kolleegide või endise abikaasa, meeste või naiste üle sinus üleolekutunde. Aga seetõttu: kui kurdad, annad sa mõista, et sinul on õigus ja eksib inimene, kelle üle kurdad, või on väär olukord, millele reageerid.

Miski ei tugevda ego rohkem kui see, et tal on õigus. Õige olemine tähendab samastumist mentaalse seisukohaga – vaatenurgaga, arvamusega, otsustusega, looga. Selleks, et sinul oleks õigus, peab muidugi keegi teine eksima. Ja nii armastab ego näidata teisi ekslikena, et talle endale jääks õigus. Teisisõnu: selleks, et tugevdada kujutlust oma olemusest, pead panema teised eksima. Kurtmise ja reaktiivsusega võib ekslikuna näidata mitte ainult inimest, vaid ka olukorda. Alltekstiks on alati: „Nii ei tohiks olla.“ Kui sul on õigus, annab see sulle kujuteldava moraalse üleoleku inimese või olukorra suhtes, kes või mis sinu hinnangul soovida jätab. Seda üleolekutunnet ego igatsebki ja selle abil ta ennast täiustab.

Kahtlemata eksisteerivad faktid. Kui väidad, et valgus liigub helist kiiremini ja keegi kinnitab vastupidist, on sul ilmselgelt õigus ja su oponent eksib. Seda saab kinnitada lihtsa tähelepanekuga, et välk eelneb kõuele. Nii pole sul mitte lihtsalt õigus, vaid sa ka tead, et sul on õigus. Kas see on seotud egoga? Võib olla, aga ei pruugi. Kui lihtsalt nendid seda, mida tead õige olevat, pole see üldse egoga seotud, sest puudub samastumine. Millega samastumine? Mõttemeele ja mentaalse seisukohaga. Kuid selline samastumine võib ligi hiilida väga lihtsalt. Kui märkad end ütlemas: „Usu mind, ma tean“ või „Miks sa mind kunagi ei usu?“, on ego juba ligi hiilinud. Ta peitub lühikeses sõnas „mind“. Lihtne väide: „Valgus on helist kiirem“, kuigi tõene, on nüüd illusiooni, ego teenistuses. See on nakatunud võltsi minatundega, isikustatud ja muudetud mentaalseks seisukohaks. „Mina“ tunneb end vähendatu või solvatuna, sest kusagil keegi ei usu, mida ta ütles.

Ego võtab kõike isiklikult. Esile kerkivad tunded ja kaitsehoiak, võib-olla isegi agressiivsus. Kas kaitsed tõde? Ei, tõde ei vaja kaitset. Valgusele või helile ei lähe korda, mida mõtled sina või mõtleb keegi teine. Sa kaitsed iseend, õigemini illusiooni endast, mõttemeele loodud aseainet. Veelgi õigem oleks öelda, et illusioon kaitseb ennast. Kui isegi faktide lihtne ja selge maailm võib sobida egokeskseks moonutuseks ja illusiooniks, sobib arvamuste, seisukohtade ja hinnangute vähem hoomatav maailm selleks veelgi paremini. Need kõik on mõttevormid, mis võivad kergesti imbuda minatundesse.

Kõik egod ajavad arvamused ja seisukohad faktidega segamini. Enamgi veel, nad ei oska teha vahet sündmusel ja enda reaktsioonil sellele sündmusele. Ego on meister valiva taju ja moonutatud tõlgenduste alal. Ainult teadlikkus – mitte mõtlemine – võimaldab eristada tõsiasja ja arvamust. Ainult teadlikkuse abil on võimalik mõista: selline on olukord ja siin on viha, mida selle suhtes tunnen. Siis on võimalik näha teisi viise olukorrale lähenemiseks, teisi viise selle haaramiseks ja sellega toime tulemiseks. Ainult teadlikkuse abil võid näha olukorda või inimest kui tervikut, mitte lähtuda ühest piiratud vaatenurgast.

Kui lihtsate ja tõestatavate faktide maailm kõrvale jätta, siis on kindel teadmine „minul on õigus ja sina eksid“ ohtlik nähtus. Seda nii isiklikes suhetes kui ka eri rahvuste, hõimude, usundite ja teiste omavahelises suhtlemises.

Kui usk „minul on õigus ja sina eksid“ on üks viise ego enesetugevdamiseks, kui enda tõe ja teiste ekslikkuse näitamine on inimeste eraldatust ja nendevahelisi vastuolusid põlistav mentaalne väärtalitus, kas tähendab see siis, et ei ole olemas õiget ega valet käitumist, tegutsemist või veendumust? Ja kas poleks sel juhul tegemist moraalse relativismiga, mida mõned kristlikud õpetused peavad meie aja suurimaks paheks?

Parim näide, kuidas usk tõe (või pigem õiguse) ainuomamisse võib tegusid ja käitumist hullumeelsuseni korrumpeerida, on loomulikult kristluse ajalugu. Sajandeid kiideti seal heaks nende inimeste piinamist ja elusalt põletamist, kelle arvamus kas või karvavõrd erines kiriku doktriinist või pühakirja kitsast tõlgendusest („Tõest“), sest ohvrid olid „ekslikud“. Sedavõrd ekslikud, et nad tuli tappa. Tõde peeti inimelust tähtsamaks. Ja mis oli see Tõde? Lugu, millesse tuli uskuda, ehk mingi hulk mõtteid.

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Eckhart Tolle raamatust „Uus maailm“.

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.