Õnnelik mees on see, kes tunneb, et ta on täiesti vaba. Kui naise õnne alus on armastuse andmine ja selle kaudu vastuarmastuse tunnetamine ning alles siis tunneb naine, et ta on vaba, siis mehe puhul on see vastupidi. Selleks, et mees saaks üldse armastusele avaneda, armastust naiselt vastu võtta ja seda ise naisele vastu pakkuda, peab ta enne olema vaba kõigist piirangutest, kütketest, suhetest, nõudmistest, ootustest, kohustustest. See ei tähenda, et mees soovib olla kui metslane, kes ei ole ühiskondlikult või isiklikult vastutusvõimeline, vaid oluline on, et ta tunneks, et ta on vaba.
See tähendab, et tema perekond, naissuhted, sõprussuhted ega tööalased tegevused ei tohi talle mõjuda koormavatena või tähtsamatena tema enda isiklikest unistustest, vajadustest ja soovidest. Sama kehtib ka naise puhul. Kui asetate ennast oma elus kesksele kohale, saavad kõik ülejäänud elu osad asetuda teie ümber harmooniliselt. Kui te seate esikohale töö, naise, lapse või vanemate vajadused, on kogu vanker kaldu ja edasisõit jääbki raskendatuks.
Mees saab olla pühendunud, hooliv ja vastutustundlik alles siis, kui ta tunneb end vabana ja on oma vajadused realiseerinud, mitte aga enne seda. Mida siis täpsemalt tähendab enne mehe vabadusjanu kustutamist temalt vastutuse võtmise ootamine (mida naised emade ja abikaasadena nii tihti teevad)? See tähendab olukorda, kus meest ümbritsevad inimesed – tihti on nendeks vanemad, sugulased, naispartnerid – asetavad mehe käitumisele ja eneseteostusele oma isiklikud ootused, hakates eeldama ja tahtma, et mees nende soovidele vastavalt tegutseks, neid mõistaks, neid toetaks, nende vajadusi ja soove aimaks ja täidaks. Selles olukorras ei ole meest ümbritsevad inimesed võimaldanud mehel kõigepealt kasvada meheks – uurida iseennast, oma vajadusi, kogeda erinevaid viise elada, järgida oma unistusi. Mehele ei ole jagatud armastust, millest ümbritsetuna saanuks ta avaneda tõeliseks meheks, vaid temalt on hakatud armastust, hoolt ja vastutust nõudma enne kui mehest on saanud mees!
Sellises olukorras tunneb mees automaatselt, et ta on justkui lõksus ja püüab kõigest väest sellest kas põgeneda või hakkab kasutama erinevaid ellujäämisstrateegiaid nagu varjamine, valetamine, salgamine – leevendamaks vangisoleku tunnet ja tehes kasvõi salaja neid asju, mille poole hing teda kutsub.
Meeste vastutustunne on juba sünnipäraselt väga arenenud, seepärast ongi neil nii kerge hakata kohe vastutama oma vanemate, noorema õe, naise või ämma vajaduste eest, surudes enda soovid tagaplaanile. Naised, kes lubavad sellisel asjal sündida, kannatavad hiljem ise topelt, sest lõksu püütud mees, kes püüab naisele meele järele olla, ei hakka kunagi teda tõeliselt armastama ja hoidma, kuna naine ei oska temasse suhtuda kui vabasse hinge ega mehe pakutusse kui kingitusse, vaid võtab seda tema loomuliku kohustusena. Sellised naised ei märka, et nad muudavad õnnetuks nii mehe kui ka iseenda – nende meestele seatud ootused ei täitu mitte iial, sest mehel ei ole võimalik neid nõutud asju välja võluda lihtsalt tühjalt pinnalt, kui tema ümber puudub armastuseväli.
Oma elus vastutuse võtmist vältiv mees süüdistab oma elujärjes teisi, võib mugavalt elada naise või vanemate kulul, võib vägivallatseda oma naise ja laste kallal, kui ta leiab, et hellus ja mõistvus peab algama nendest, mitte temast endast ja võib põhjustada kuhjaga kurja teadvustamata, et kõik ärritav tema elus tuleneb tema enda mõtlematusest ja oskamatusest olla mehelikult vastutav.
Mees, kes ei anna endale oma tegudest ja valikutest aru muudab õnnetuks esmajoones iseenda, kahjustades sel moel ka kõiki teda ümbritsevaid inimesi. Niisiis lasub enamik vastutust isikliku õnne eest mehe puhul temal endal. Mees peab jälgima mis motiividel ta midagi oma elus teeb.
Harmooniliseks endaks kujunenud mehel on aga olemas mõlemad pooled – nii selgroog (mehelik energia) kui ka süda (naiselik energia). Esimese arenemist tugevdavad kõige rohkem piirangutest vabana kogetud olukorrad, eneseületused, väljakutsed, enesekehtestamine ja endale seatud eesmärkide täitmine. Kui mehel ei ole võimalik neid külgi endas vabalt katsetada, arendada ja tundma õppida, siis jääb tema mehelikkus ehk põhiolemus kängu ning siit saavad alguse probleemid temas endas ja kanduvad kindlasti edasi ka hiljem suhetesse naistega. Selline on tasakaalust väljas oleva mehe olemus, kes käitub enamasti agressiivselt, püüab kõigest väest haarata kõikjal tähelepanu, tunnustust ja kiitust, püüdes võimutsemise ja jõuga saavutada oma tahtmisi.
Kui mees on arendanud elus aga rohkem südame poolt, siis on ta empaatiline, hooliv, romantiline ja tähelepanleik suhtleja, kuid väheseks jääb otsusekindlusest, riski- ja initsiatiivijulgusest ning eestvedamisoskusest. See on samuti tasakaalutus.
Selleks, et mees tunneks end õnnelikuna on oluline, et tema elus oleksid täidetud kahe tasandi vajadused. Pragmaatilisel tasandil tunneb mees end võimsa, vajaliku ning edasiviiva jõuna siis, kui ta saab oma era- ja tööelus otsustada, mida teha ehk valida suunda (pakkuda ja luua vormi). Emotsionaalsel tasandil vajab mees, et naine väestaks, võimendaks ning rõhutaks mehe positiivseid omadusi ja andeid. Oma jõustava sõna ja sooja pilgu kaudu kinnitab naine mehe ideid ja plaane ning saades sellest enesekindlust ja tuge on mehel võimalik suunduda neid täitma, sest siis on ta kindel, et naine on suuna heaks kiitnud ja saadavad tulemused muudavad naise rahulolevaks. Oluline on, et naine (olgu siis ülemus, kolleeg või abikaasa) ei rakendaks siinkohal emotsionaalset manipuleerimist ega mängiks mehe tunnetega – kiites meest, et ise midagi materiaalset saada; norides või pilgates mehe plaane; ironiseerides või alavääristades looks mehest kehvema kuvandi võrdluses mõne sõbranna mehega – need on kõige kiiremad viisid äratada mehes viha, agressiivsust ja vägivaldsust.
Kahjuks kohtab seda siiski sageli, sest naised ei taju tihtipeale oma sõnade ja käitumise mõjuala suurust mehe emotsioonidele ega teadvusta, et üks kriitikanool, ülinõudlik pilk või alavääristav pilge mõjuvad mehele äärmiselt nõrgestavalt, seades ohtu mehe initsiatiivil sündinud plaani ja mis kõige hullem, hilisema vihkava suhtumise sellisesse naisesse ja ka naistesse üldse.
Mees tunneb end õnnelikuna, kui ta saab takistamatult liikuda oma unistuste poole, ületades selleks väljakutseid ja isiklikke hirme ning kui samal ajal on ta kõrval inspireeriv ja meest toetav-väestav naine, kellega mees oma edu ja õnne jagada saab. Suurim toetus, mida naine saab mehele pakkuda, ilma selleks ekstra midagi tegemata ka distantsilt, on naise võime olla huvitav ja inspireeriv. Mees soovib mõelda eemal olles oma naise huvitavatele ja ehk ka salapärastele tegemistele, mis toovad naise ellu rõõmu ja särtsu ka siis, kui mees on parasjagu ametis oma tegemistega. Õnnelikkus mehe rinnas hakkab aga kohe hääbuma hetkest, kui naine vabatahtlikult soovib elada mehe varjus ja olla n-ö sokipesija rollis – see hävitab mehes ühtviisi nii kire kui külgetõmbe oma naise poole ning lisaks tekitab sellise seisundi, mille puhul mees sisimas tunneb endal lasuvat tohutuid ootusi, pinget ja kohustuste koormat.
Küpse mehe puhul on temas peituvad rollid jaotunud vastavalt – kirglik ja ennast pidevalt ületav Sõdalane, intellektuaalselt põnev ja kõneosav Maag, naudinguid pakkuda sooviv Armastaja, õiglaselt vastutav ja valitsev Kuningas. Rolle tuleb valida sobivalt olukorrale: Sõdalane ja Kuningas tööalases ja ühiskondlikus plaanis ning Armastaja ja Maag koduses ja isiklike suhete plaanis. Probleemid, mida näeme sageli enda ümber on näiteks Sõdalasena käituv abikaasa, kes nõuab naiselt liiga palju ja püüab temast vormida oma kujutlusele vastavat ideaalversiooni. Või siis Maagina käitumine tööalaselt, kui mees on küll särav esineja ja läbirääkija, kuid kardab langetada vajalikke otsuseid ja vastutada, kartes isikliku populaarsuse vähenemist. Õnnelik on mees siis, kui ta oskab endas tasakaalus hoida eelnimetatud nelja rolli ja juhinduda valdavalt oma südamehäälest, kasutades ühtlasi mõistuse häält.
Mehe õnnelikkust saab alati tugevdada naine, kes on sirgunud iseseisvaks, ennastväärtustavaks ja inspireerivaks partneriks oma mehele. Naise puhul ei tee meest õnnelikuks mitte lihtsalt naise olemasolu, vaid mehe isiklikku õnne toetada oskava naise valimine enda kõrvale ja siis selle naise igapäevane lugupidav kohtlemine.
Katkend pärineb Hedvig Everti raamatust “Õnnekunstnik”
