Kui oma südame avad, teed endas lahti iidsele jõulisele tarkuse, mida hoiab sinu mina olen kohalolek ja ankurdab sind sinu füüsilisse kehasse siin selles ajastus. Mõelda, et oled arenenud looduslapsest tehnilisse süsteemsusesse, kus loed seda teksti internetist, miljonite bittide ja baitide kogumist, kus must-valgel ekraanil on kõik ilusti kokkuleppeliselt kodeeritud. Ja sa ju mõistad intellektuaalselt, mida ma kirjutan. Hallo, kosmos! Intellektuaalselt arenenud inimestena saame õpitute ja haritutena teineteisest päris hästi aru. Aga meis on midagi veel peale intellektuaalsuse ja selleks on meie vaimsus. Ja kas mõistame ja hoomame oma tõelist päritolu ja oma tõelist sügavust? Kust me siia tuleme ja mida siia andma-õppima tulime? Kas mõistame oma olemasolu ja vibratsiooni tõelist mõju siinsele? Kas üldse mäletad, miks ja kuidas siia tulid ja milleks?
Räägin sulle ühe loo. Selles loos võid sa kõiges kahelda, sest sellel puudub meie teadaoleva reaalsusega igasugune seos. See lihtsalt on üks lugu vaimsusest ja vaimsetest rännakutest ja ühest tajumusest, mida tahan sulle edastada. Eelkõige ma soovin sulle edastada seda tunnet, mille osaliseks selles vaimses rännakus sain. Sest ma soovin sulle tuletada meelde, kuidas me oleme kõik üks hingus ja kuidas meie armastus on meie elav planeet, Emake Maa. Ja kuidas me kõik sõltume tema heaolust, ka sina, armas lugeja, ja sellest, et tema loodus meid siin elusana ja meie kehasid tervikuna hoiabki.
Võime ka mõelda, et see lugu tuletab meile midagi meelde, aga see lugu ka liigutab midagi paika. Ja paneb mõtlema, kas me tegelikult tõesti tohime ära unustada midagi, miks me tõeliselt siia tulime. Kas tulime seda planeeti hoidma või hävitama? Ja planeet, millel elame, kas ta tõesti ongi elav ja hingav olend? Üks kosmiline imeilus organism ja organiseeritus, kus me oma ilusas harmoonias koos eksisteerida saame.
Aga siin kosmilises universumis on veel midagi. Lähen oma sügavatesse meditatsioonikihtidesse ja sametine pimedus katab mu meeled. Minu ainuke soov on, et mul tuleks meelde, kust ma pärit olen ning mida olen tulnud siia planeedile tegema. Ma lasen oma kujutleval meelel ja vaimsel tajumisvõimel avardada reaaalsust, mida olen näha soovinud. Ja kui pildid avarduma hakkavad, saan vaid vastu võtta ahmides seda, mida näidatakse.
Hakkan tajuma, kuidas tunnetus minu sees avardub. Tajun, kuidas planeedid kaugest kosmosest tulevad mulle lähemale, kui kõiksusesse avardun. Tunnen, kuidas miski veel on siin universumis elav, siin võib olla veel imelisi planeete, millel toimub hingav elu. Ja vesi, puhtus, vabadus.
Avastan end oma rännakus korraga hoopis teistsuguselt planeedilt. See küll tundub nii sarnane meie Emakese Maaga, isegi väga sarnane, kuid see tundub ometigi nii palju teistsugusem ja ka mina ise olen teistsugune. Ma olen oluliselt pikem, kui olen hetkel, minu keha on hoopis teisiti üles ehitatatud ja ma koosnen hoopis teistsugusest materjalist, kuid siiski on see keha. Aga olen nii plastiline ja sootu. Kui enda ümber ringi vaatan, avardub mulle nii puhas loodus, mida mitte miski ei ole ealeski puutunud. Täielik teemant, mis on korrapärane, puhas, lihvitud, veatu. Isegi see lõhn on nii ere, mida tunnen. Mitte miski selles ei ole rikutud, kus iga rakk ja molekul on elav ja hingav. Kus vesi on nii sumesinine ja põhjatu ja dzhungel minu ümber on nii korrapäraselt õitsev. Isegi tuuleiil selles looduses on nii häiriv, sest ta justkui segab seda kogu rahu, mis selles täiuslikus korrastatuses on. Ja nii puhas, kuidas on üldse võimalik, et on olemas niivõrd puhas loodus? Nagu päikeseloojangulne ookeanikallas, kus täiskuu lõõmab, puudub tuul, vesi on nii puhas ja selge, kõik on täiesti ja tõelises rahus ja liikumatuses. Et isegi imelik oleks hingata, sest praana trügib igasse rakutuuma isegi hingetõmbeta.
Ja ma kõnnin seal ja seal on veel keegi. Tajun, et see on minu kaaslane, minu hingekaaslane, kes minuga seda teekonda jagab. Meie kehad kõnnivad selles puhtas looduses nagu üks osa sellest kõigest. Ja ma tunnen, kuidas iga puu, leht, oks, vesi kõik annab mu kehale praanat, jõudu, toitu, sest ma ei ole toituv milleski muust, kui elavast praanast. Sest minu kehal ei olegi muud vaja, kui seda, mida see elav planeet mulle annab ja see on Ieva, kui mäletad veel Avatari? Igavene hingus, milles hingan ja millest toitun. Olles ühenduses kõige ja kõigiga.
Ja omamata eesmärgistatust. Siiski, olles selles olemise kunstis, justkui oleks ka seal kõrgemal teadvustasandil olles missioon – hoida seda harmoonilist vibratsiooni. Et see elav planeet saaks minuga koos eksisteerida ja mina saaksin sellel eksisteerida. Sest ma tajun, kuidas minu harmoonia mõjutab otseselt selle planeedi heaolu. Olles harmoonias, ma hoian ka harmooniat, nähes ilu, ma loon ilu, olles rahus, ma loon rahu, olles armastuses, ma hoian armastust. Ja selles suures homöostaatilises keskkonnas nii kõik toimibki, üheskoos. Ja ma mõistan, kuidas ma selle koosluse rakukesena mõjutan kõike ja kõiki, mis on elavana minu ümber.
Nagu ei tohiks hetkekski kõrvale kalduda. Ja isegi minu hingamise rütm mõjutab kõike, mis toimub selle planeediga, millel eksisteerin. Ja ma mõistangi, et minu rahu ja harmoonia ongi loonud selle imelise keskkonna, mida märkan – puhta looduse, puhtad veekogud, kogu selle imelisuse, värskuse ja puhtuse. Ja ma avastan end mõttelt, et mina ise loon seda puhtust. Minu igast liigutusest, mis oleks järsem kui armastus, toimuks kusagil dzhunglis tuuleiil. Ma suudan liigutada loodusjõudusid. Ma suudan tekitada ka harmooniat ja ka kaost. Ma suudan ise luua seda kõike, mis mind ümbritseb. Elan ja loon igas hetkes seda, mis on. Ja mõjutan kõiksust.
Jätkan nõtkuvalt retke läbi imepuhta Avataarliku puhta looduse. Tunnen, kuidas soovin sulanduda puudega ja tunnen, kuidas see täiellik vaikus ja korrastatus on ka minus endas. Ja ma tunnen, kuidas tegelikult olengi selle loodusega seal nii üks, nagu ei oleks mingeid piire – ei algust ega lõppu, vaid üks elav suur organism.
Ja ma olengi nagu meie Emakese Maa sõsarplaneedil, nagu kaksikul, aga oluliselt puhtamal. Ja vaatan sealt kaugelt Emakesele Maale, kust kaugemalt kõik tundub samuti nii korrapärane. Kuid tulles lähemale ja nähes seda kirevat inim-masside möllu ma mõistan, miks siinsel planeedil on tormid, rajud, vulkaanid, üleujutused, vihmavalangud. Ma mõistan korraga, kuidas meie kehad sõltuvad loodusest rohkem kui me arvatagi oskaksime. Kuid kuidas pühageomeetriliselt olemegi nii täpselt üles ehitatud, et me suudaksime elada siin loodusega harmoonias. Ja kuidas tõepoolest, loodus suudab tasakaalustada meid koheselt ja meie suudame loodusega minna enda resonantsi koheselt.
See ei olegi ju nii keeruline, raketiga sealt kosmosest alla tulla ja maanduda müraki siia planeedile, mis hingab. Ta ju tundis seda vapustust ja reageerib sellele järgneva loodust tasakaalustava liigutusega. Aga palju keerulisem on maanduda siia planeedile oma energiaga ja hoida seda rahus, harmoonias ja tasakaalus. Eriti teades, kuidas iga rakuke, mis sinu sees on, mõjutab seda elavat imeilusat planeeti.
Ma loodan, et sinu ratsionaalne meel hakkas võitlema selle informatsiooniga, kuid ma tean, et hingest sa ju mõistad. Vähemalt hetkeksi tuli ehk midagi enamat meelde. Ja püüa ka endale meelde tuletada, kust sina siia tuled. Ja miks. Küsi seda oma südamest. Sest see kipub maises reaalsuses väga kiirelt meelest minema. Ja mis on see hea, mida sa anda saad. Ja kui sulle see kohe ei meenu, siis hoia lihtsalt harmooniat ja rahu. Ja üht põlevat armastuse tulukest iseenda sees.
Autor: Triin Katriin
Loe lisaks: Võimas spirituaalne transformatsioon: 7 tunnust, et sa võid kogeda hinge pimedat ööd
Vaimsus igapäevaelus: sünkroonsused
Teadjanaine Mai-Agate Väljataga: vaimne ärkamine on see, et saad teada, kes sa tegelikult oled
Reaalsus on meie mõtete konstruktsioon
Miks Sa vahel vihastud oma teel kohatud õpetaja peale?
