Kuidas saada aru, kas meie elu seisab paigal või on arengus, kas seda juhib meie ego või Vaimne Mina läbi meie teadlikkuse?
Kui me vaatame nagu mõnikümmend aastat tagasi videomakilt filmi ja kui siis filmilint seiskub, tunneme me kohe, et midagi on viltu. Kui me sõidame rongiga ja see jääb järsku seisma, ka siis on meil kohe selge, et midagi on teisiti. Kui me aga lendame lennukiga ning see ühtäkki seisma jääb, siis ei ole meil kindlasti võimalik ükskõikseks jääda – kui lennuk ei liigu edasi, siis hakkab ta väga kiiresti allapoole kukkuma.
(Edasi)liikumine on Teadliku Mina olemus, paigalseis on ego olemus. Teadlik Mina ei tunne hirmu senikaua, kuni ta liigub, aga kui ta astub ego kingadesse – samastub lahusolekut tundva minatundega, siis tekib tal tunne, et paigalseis on võimalik, et teatud olukorrad või tingimused võiksid või peaksid püsima muutumatutena. Seeb toob kaasa Teadliku Mina samastumise ego sooviga kontrollida läbi omamise. Ego soovib omada, sest ta usub, et kui ta omab midagi, siis on tal ka kontroll millegi või kellegi üle.
Omanditunne on moondunud armastus
Armastuse üheks esimeseks väärastumiseks on omanditunne – arvamus, et meil on võimalik siin Maa peal midagi omada.
Seda nähtust tuleb vaadata laiemas kontekstis. Planeet Maa on üks madalamaid planeete meie universumis, kus saavad kehastuda ka teatud teadvustasandil olevad inimesed, kes on jõudnud üsna sügavale eraldatuse teadvusesse. Kui keegi on langenud nii sügavale eraldatuse teadvusesse, siis ei ole tal võimalik sellest väljuda kiiresti, ühe sammuga. See oleks liiga pikk samm ja tooks kaasa tõsise identiteedikriisi.
Inimesed, kes on nii sügaval eraldatuse teadvuses, kardavad muudatusi. Nad ei suuda elumuudatusi nautida. Selle hirmu tõttu on meie planeet hetkel selline, et meil on võimalik tunda, nagu me võiks midagi omada, mis kajastub ka näiteks erinevates õigusaktides, eriti omandiõiguses. See ei tähenda, et tänases maailmas ei tohiks midagi omada, pigem peaksime tähelepanu pöörama oma (sageli alateadlikule ja kontrollimatule) omamisvajadusele, mis kipub meie elu juhtima. Võimalus midagi omada, on abiks omamisvajadusest väljakasvamisel. Kui ikka kogu elu omandatava vara hulka kasvatada, siis paljud inimesed jõuavad punktini, kus neil kaob igasugune vajadus omamise järele. Nii on see vähemalt minuga juhtunud. See siiski ei tähenda, et ma praktilistel kaalutlustel ei võiks midagi omada – näiteks kodu või autot.
Omamine ei ole vaimse päritoluga – see on selle maailma psüühiline nähtus, millest me vaimse arengu käigus peaksime välja kasvama.
Kaldal või voolus?
Mis juhtub, kui keegi kukub kiirevoolulisse jõkke? Mida enamik inimesi püüab teha? Nad püüavad kinni haarata millestki, mis püsib paigal, kaljutükist voolus või oksaharust, mis ripub vee kohal. Nad püüavad ujuda kaldale, et välja pääseda jõe voolust. Aga mis oleks alternatiiv? Meil oleks võimalus jõuda arusaamisele, et jõgi ei ole meie vaenlane, et jõe vooluga kaasasõit võib olla nauditav kogemus. Paljudele inimestele meeldib sõita väikese paadi või parvega allavoolu. Neile meeldib see väga, kuid miks on see nii? See on sellepärast, et nad istuvad paadis, mida nad enda arvates (kas või ajutiselt) omavad ja seetõttu ka kontrollivad. Omanikutunne annab teatud teadvusseisundis olevatele inimestele võimaluse liikuda koos Elu jõega, säilitades samal ajal tunde, et nad kontrollivad olukorda.
Võimumängud armastussuhetes
Mis on võtmeks, et vabaneda armastuses nii levinud võimumängudest ja omanditundest? Meil tuleb mõista, et see, mida me maailmas kogeme, ei ole sõltumatu meie enda meeleseisundist. See, mis meile tundub väljastpoolt tulevat, see, mida meie ego väidab meile tulevat maailmast ja teistelt inimestelt, on tegelikult peegeldus sellest, mida me ise saadame välja alateadlikul meele tasandil.
On olemas inimesed, kelle jõu ja võimu kasutamine on ilmselge. Selliseid inimesi leiame me sageli poliitika ja äri valdkonnast. Armastussuhetes on jõu ja võimu kasutamine varjatum. Need, kes kasutavad armastust võimumängudes, usuvad tavaliselt, et nad on armastavad. Sellised inimesed arvavad, et see, mida nad väljendavad ehk endast välja saadavad, on armastus ja kui see neile inimsuhetes tagasi peegeldub, siis nad arvavad, et teine inimene ei ole armastav. Kuid tegelikult lihtsalt selliste inimese egod ei ole armastavad ehkki nad seda ise nii arvavad ja seda ka väidavad. Ego tekitab näilisuse, et ta on armastav, kuid see ei ole tegelikult armastus, vaid see on väärastumine, moondunud armastus, mis on nii üldlevinud, et paljud inimesed on programmeeritud uskuma, et see ongi õige armastus.
Enam kui 90% nn armastussuhetes domineerib täielikult väärastunud armastus. On olemas lapsevanemaid, kes arvavad, et see on armastus, kui nad otsustavad lapse eest ära, kuidas see peaks oma elu elama. Selline lapsevanem arvab, et seda on vaja teha seetõttu, et ta on lapsest targem ning seetõttu teab, kuidas laps peaks oma elu elama, et olla õnnelik ning vältida üht või teist õnnetust. Paljud lapsevanemad usuvad, et see ongi armastus. On ka lapsi, kes sellele alluvad, sest nad on sellise armastuse mudeli omaks võtnud, sest see on ainuke armastus, mida nad on näinud ja tunda saanud.
Eelöelduga ei taha ma öelda, et vanemate nõuannet ei tasuks kuulata. Kuid seda nõuannet tuleks kasutada kooskõlas oma sisetunde ja intuitsiooniga, otsustades, kas seda on vaja järgida või tuleks oma elule anda hoopis teine suund. Rikkumata armastuse puhul kasvatab lapsevanem oma lapse iseseisvaks ja õpetab ta oma elu puudutavaid otsuseid ise tegema. Praktikas tähendab see seda, et lapsevanem ei tee lapse eest otsuseid, välja arvatud juhul, kui see on tõesti vältimatu. Laps õpib otsuseid tegema ainult ISE otsuseid tehes.
Allikas: Visioonid.ee
