„Oi, sa ei tea, mis minuga juhtus! See oli nii õudne!“ pole piisav, et saaksime rääkida surmalähedasest kogemusest. Olemaks kindel, et räägime samast asjast, peab see vastama mingile hulgale kriteeriumidele, mida ma nimetan surmalähedase kogemuse elementideks. Huvitaval moel kogevad teispoolsuses käinud inimesed sarnaseid asju. Kui juhtunu vastab kindlatele näitajatele, siis on see uurijatele huvipakkuv. Pole nii, et keegi juhtus koletusse õnnetusse ja patrab kokku maad ja ilmad, mis seal kõik juhtus, kirjutab Karl Käsnapuu oma raamatus „Surmalähedased kogemused“.
Selle raamatu telg on minu kogutud üle saja Eesti kogemuse, mis vastavad rahvusvahelistele tingimustele, kui surma kohta võib natuke kohatult nii öelda. Raamatus kajastub üle kolmekümne juhtumi. On naisi ja mehi. Mõni kogemus ulatub teise maailmasõja või küüditamise aega, teine juhtus hiljuti. Mõnel juhtus väikese lapsena, teisel elu keskel. Neid ühendavad surmaläheduse kogemuse elemendid ja see, et inimesed mäletavad juhtunut erakordse selgusega. See oli elu elamus.
Rohkem on teada kogemused, kus surev inimene avastab end oma kehast väljastpoolt. Vahel võtab natuke aega, enne kui ta adub, et näeb oma maha jäänud keha eemalt, enamasti veidi kõrgemalt. Mis see on, mis vaatab keha kõrvalt? Teadvus oleks justkui eraldunud füüsilisest kehast. Mõistus on selge ja enesetunne hea. Teine teada nähtus on, kui „kogu elu jookseb silme eest läbi“.
Kui kogemus kujuneb sügavamaks, järgnevad müstilisemad ning inimesele suuremat mõju avaldavad sündmused. Läbitakse tume tunnel, mis viib valguse suunas. Võib järgneda kohtumine müstiliste vaimsete olendite ja surnud lähedastega. Jõutakse ebamaiselt särava valguseni. Kogetakse aja ja ruumi tunnetuse teisenemist.
Võidakse saada mitmekesiseid arusaamu ning teadmisi oma elu ja maailma kohta. Mõned räägivad ka piiri või barjäärini jõudmisest, millest edasi minnes ei saaks tulla tagasi siia ellu.
Lõpuks toimub naasmine oma kehasse, vahel vabatahtlikult, vahel vastu tahtmist.
Mõnikord toimub tagasitulek täie teadvuse juures ning seejuures võidakse taaskehastumisel tunda ka ebamugavust. Kogu kogemust iseloomustavad võimsad emotsioonid, tavaliselt rahu ja armastus, harvem ka hirm või süütunne.
See kogemus muudab elu.
Kaheksa sammu. Minu elementide valik
Esitlen surmalähedast kogemust kaheksa tunnusjoone kaudu: sõnulseletamatus, teisenenud ajataju, kehaväline kogemus, tunnelikogemus, kohtumine valgusega, elu ülevaade, piirini jõudmine, mõju elule.
Iga elementi käsitlen eraldi, millest mõne puhul toon välja ülevaate peamistest arutelukohtadest, teiste puhul demonstreerin lühemalt, kuidas need tegelikkuses esinevad. Veidi pikemalt peatun kehavälise kogemuse fenomenil, sest selle nähtuse uurimises on tehtud kõige enam erineva tasemega ponnistusi. Iga elementi iseloomustan minu kogutud näidetega surmalähedaste kogemuste kirjeldustest Eestis.
Surmalähedaste kogemuste elementide kaks esimest peatükki – „Sõnulseletamatus“ ja „Teisenenud ajataju“ – selgitavad mõistatuslike kogemuste omadusi ja järgmised viis peatükki esitlevad olukordi, millega surmalähedases kogemuses kohtutakse. Viimase, elementide peatüki pühendan huvitavale ja olulisele teemale ehk selle kogemuse elumuutvale mõjule. Raamatu lõpuosas esitlen teadusmaailma püüdlust mõista, mis toimub inimese teadvusega piiriolukorras. Lisaks komponeerin intrigeeriva fantaasiapildi surmalähedaste kogemuste käigus maailma kohta saadud teadmistest. See põhineb tuhatkonnal kogemusel, millega olen paljude aastate jooksul tutvunud.
Selle raamatu eesmärk pole kõigi peensuste väljaselgitamine, vaid surmalähedase kogemuse mõistatuse esitlemine. Tegemist on üsna raskesti kirjeldatava fenomeniga ja selguse huvides on teatav süstematiseeritus möödapääsmatu.
Kas päriselt surma lähedal?
Termin „surmalähedane kogemus“ ei pruugi kõige paremini sobida, sest samalaadseid kogemusi elatakse läbi ka olukordades, kus pole elule otsest ohtu. On avastatud ennast kehast väljas nii hambaarsti ootesaalis kui kodusel sohval.
On juhtumeid, kui inimene on enda meelest jõudnud eelpool mainitud barjäärini, kus vaimolend teatab, et mis sina siin teed, veel ei ole aeg, sul tuleb tagasi minna. Samuti on satutud ebamaisesse olukorda, kui suremas on hoopis abikaasa.
Ebamaiste kogemusteni võidakse jõuda ka vaimsete praktikate või psühhedeelsete ainete abil, nagu kirjeldab Carlos Castaneda oma legendaarses raamatusarjas, mis on ka eesti keelde tõlgitud. Siiski ei saa panna kõiki kogemusi ühte patta.
Kuna surmalähedase kogemuse termin kannab maailmas ühtmoodi arusaadavat tähendusvälja, siis toetun sellele.
Sõnulseletamatus
„Ma võiks kirjutada tuhat raamatut ja rääkida miljon sõna, aga selle sündmuse kirjeldamine ei anna eales edasi kogetu mõtet ega „tagasi tulemise“ eesmärki ning selle tagajärjel võidakse mu sõnu valesti mõista, tõlgendada, joonduda.“ (PA)
Et oleks selge, siis sõnulseletamatus = liiga ebatavaline, et seda väljendada või kirjeldada.
Surmalähedane kogemus ületab inimese jaoks tuttava maailma piiri nii ulatuslikult, et selle kirjeldamiseks ei ole sõnu. Intervjuudes öeldakse mulle sageli, et „ütlen küll nii, aga see ei anna edasi kogetut“. Kuidas kirjeldada tundeid, mida maises elus pole kunagi tuntud? Värve, mida pole elus nähtud?
„Jõudes valguseni, nägin aasa, mis oli rohelisem kui ükski roheline, mida olen elus näinud. Sellist valgust ei saa maises elus olla olemas.“
„Ja siis jõudsin valgusesse, mis oli miljon korda eredam kui päike, aga see ei pimestanud.“
Kuidas selgitada siinse reaalsuse piire ületavat, kui leidub palju maiseid kogemusi, mida on võimatu anda edasi sõnades?
Näiteks tunne, kui külastad lapsepõlvekodu pikkade aastate järel. Sind tabab nostalgialaine. Iga nurk tekitab emotsioone, tuttavaid aistinguid ning eredaid mälestusi. Vana puu, mille otsa kunagi ronisid. Vihm akna taga, kui sina unistasid tulevikust. Sa mitte ainult ei näe asju, vaid koged mitmepalgelist segu minevikust ja olevikust. Rõõmu, kurbust, igatsust ja mõistmist. Kui proovid seda kogemust kirjeldada, jäävad sõnad ebapiisavaks. Saad kirjeldada füüsilist ruumi ja mälestusi, kuid raske on anda edasi tunnete sügavust. Emotsioonid on seotud isiklike kogemuste ja mälestustega ning nende kirjeldamine ei ava teiste jaoks nende tõelist olemust. Kirjeldamatu on isiklik sügavuse tunnetus. Kõik kogetu on tõeline.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Karl Käsnapuu raamatust „Surmalähedased kogemused“.
