„Oi, sa ei tea, mis minuga juhtus! See oli nii õudne!“ pole piisav, et saaksime rääkida surmalähedasest kogemusest. Olemaks kindel, et räägime samast asjast, peab see vastama mingile hulgale kriteeriumidele, mida ma nimetan surmalähedase kogemuse elementideks. Huvitaval moel kogevad teispoolsuses käinud inimesed sarnaseid asju. Kui juhtunu vastab kindlatele näitajatele, siis on see uurijatele huvipakkuv. Pole nii, et keegi juhtus koletusse õnnetusse ja patrab kokku maad ja ilmad, mis seal kõik juhtus, kirjutab Karl Käsnapuu oma raamatus „Surmalähedased kogemused“.
Selle raamatu telg on minu kogutud üle saja Eesti kogemuse, mis vastavad rahvusvahelistele tingimustele, kui surma kohta võib natuke kohatult nii öelda. Raamatus kajastub üle kolmekümne juhtumi. On naisi ja mehi.
