Minu ees laiub terrakotakarva liiv, nii kaugele, kui silm ulatub. Üksteise peal rulluvad luited loovad lõpmatu maastiku, mis aimab järele vett, aga on tehtud liivast. Iga liivatera sosistab lugu ammuunustatud ajast, oodates, et teda kuuldaks. Ma seisan nagu hüpnotiseeritult, hingates sisse vaikust ja ilu enda ees. Tuul puhub õrnalt ja ma kõigutan end rütmiliselt. Ma olen sellest tohutust avarusest täiesti haaratud ja mulle hakkab meelde tulema, et olen selles kohas varem olnud.
Ma libistan aeglaselt kätega läbi liiva. Võttes suure peotäie kõrbeliiva, vaatan seda ja näen, et liiv sädeleb. Värvid muutuvad valguse käes, kui valan liiva ühest peost teise. Ma keskendun aistingule, mille tekitavad liivaterad mu kätel, ja mul on tunne, et aeg seisab. Ma libistan sõrmede vahelt liiva. Kui liivaterad kukuvad, vabastan ma end oma mineviku raskusest. Ma tunnen, et ei kaalu midagi, olen isegi liiga kerge, nii et pööran tähelepanu oma paljastele jalgadele. Kui ma neid vaatan, hakkavad nad kaduma liiva sisse. Liiges liigese haaval, luu luu haaval ühinen ma kõrbega.
Olles sellest transformatsioonist teadlik, ma taipan, et olen kogu see kõrb ja samas vaid liivatera. Ma ärkan üles kõikehõlmava kirkustundega. See kestab vaid lühikest aega, sest äratuskell heliseb ja toob mind argipäeva, inimkogemusse. Ja kas pole see alati nii, et müstiline on peidus argise all? See on nagu püha meeldetuletus, et meie elu on tehtud olevikuhetkedest, mis üksteisele järgnevad, kuni surm meid jälle transformeerib.
Enne kui sa edasi loed, tahaksin, et veedaksid paar minutit mõeldes, mis sind motiveerib unenägudega tegelema. Küsi endalt, miks sa seda teha tahad. Kirjuta oma mõtted paberile, ilma tsenseerimata. Seejärel pane paber kuhugi hoiule, et saaksid hiljem vaadata. Kui oled seda teinud, jätka lugemist.
Töö unenägudega ja psüühe
Unenäod aitavad meil oma sügaval peituvaid uskumusi küsimärgi alla seada ja muuta ning märgata, mida me oma igapäevaelus loome ja manifesteerime. Need aitavad meil elada terviklikumat ja külluslikumat elu, näidates samal ajal, millised meie psüühe osad on vähem arenenud, nii et oskaksime tegutseda suurema psühholoogilise terviklikkuse ja emotsionaalse heaolu saavutamise nimel.
Psühholoogilisest ja isikliku arengu perspektiivist tähendab see tööd kollektiivse mitteteadvuse, sinu isikliku mitteteadvuse, emotsioonide, impulsside ja neile vastavate sümbolitega, mis ilmnevad sinu töös unenägudega. Kuidas see käib, näitan ma selles raamatus. Spirituaalsel tasandil tähendab see koostööd Allikaga.
Võta mu kõrbeunenägu kui näidet. See unenägu aitas mul paremini teadvustada ja väljendada oma tundeid surmast ja suremisest. Tollal ma kartsin surma sügaval emotsionaalsel tasandil. Täpsemalt tulenes mu hirm teadmatusest, kuidas see juhtub. Kuni selle unenäoni polnud ma kunagi lubanud endal päriselt mõelda, miks mul on hirm ja millest see tuleneb.
Kui keegi küsis, mida ma suremise kohta arvan, siis naersin nipsakalt ja ütlesin, et me kõik peame selle ükskord ära tegema. Või suunasin vestluse teisele teemale. Teiste sõnadega, mu hirmud ja emotsioonid seoses surelikkusega hirmutasid mind kohutavalt ning et vältida ängistust, mida sellele mõeldes tundsin, etendasin muretut ja kerget suhtumist – vastupidist oma tõelistele tunnetele.
Minu käitumine oli tüüpiline psühholoogiline kaitsemehhanism, mida tuntakse kui vastandreaktsiooni. Kaitsemehhanism on meie meele spetsiifiline reaktsioon, mis aitab meil minimeerida sisekonflikti. Kõigil meil on kaitsemehhanismid ja nende sügavam tundmaõppimine võib sind isikliku arengu teel aidata.
Vastandreaktsioon tähendab seda, kui sa oma tõelist tunnet varjates käitud nii, et see oleks isiklikult (või sotsiaalselt) aktsepteeritavam ning aitaks vähendada sisemist ebamugavustunnet. See ei tähenda, et sa aktsepteerid seda, mida tunned. See tähendab, et sa kaitsed end, näidates välja vastupidist sellele, mida tunned.
Ehkki ma olin alati väliselt rahulik, kui surmateema üles kerkis, ei kadunud mu sisemine hirm kuhugi. See oli ikka olemas, aga kaitsemehhanismi kaudu mu teadvuse eest peidus. Teiste sõnadega, mu surmateemaga seotud tõrjutud mõtted ja emotsioonid olid minus endiselt olemas, ent jäid teadvusest väljapoole. Need olid alateadlikud. Niisiis tuli see unenägu mind ärkvele raputama. Et aidata mul endaga silmitsi seista. Samamoodi teevad sinuga sinu unenäod.
