Maire ja Meelis Milder, 41 aastat armastust
Kas te oskate sõnastada märksõnu või elufilosoofiat, mis aitab koos olla?
Maire: Sa väärtustad ja märkad teist inimest oma kõrval, aga sa ei seo teda päris enda külge ehk annad talle mingisuguse vabaduse. See on minu meelest hästi oluline. Mõlemad arenevad, arenetakse koos, toetatakse üksteist. See on hästi oluline. Ja ausus. Räägime asjadest! Ma õppisin oma vanematelt, isegi ennekõike vanaemalt, et sõltumata sellest, kui keeruline mingi teema ka on, siis ikkagi tuleks see läbi rääkida. Kui sa lahti ei räägi, jääb see kusagile kripeldama ja siis sa hakkad eeldama asju. Ja need eeldused panevad sind lollakalt käituma. Suhtes tuleb olla aus! Mulle tundub, et see ei ole oluline mitte ainult paarisuhtes, vaid kõikjal elus. Räägi asjadest, aruta, kuula teist. Mina olin kehv kuulaja, Meelis õpetas mind kuulama.
Meelis: Alguses on keemia ja ürgsed tunded, mis aja jooksul jäävad natuke tahaplaanile ja siis tekivad mingid muud asjad. Ja nendel üleminekuhetkedel ongi ohud, eksole, mis ei luba või ei võimalda pikki kooselusid. Aga Maire nimetas juba seda koos kasvamist. See on hea sõna, aga vahepeal, kui me vaidleme, siis ma ütlen talle, et ma olen juba valmis mees, ära ürita mind ümber teha. See on natuke vastuoluline, paradoks.
Sa näed teises pooles asju, mida sul endal ei ole. Minu elukogemus näitab seda, et kui on piisavalt erinevaid omadusi – kujuta ette, et on kaks isikut ja mingi osa on nende ühisosa ja mingi osa nende eraldiseisvad ja isiksuslikud omadused, siis see ongi ehk üks pikaajalise ja õnneliku kooselu alus. Teil peab olema piisavalt palju ühisosa ja samal ajal piisavalt palju ka sind ennast.
Maire: Et sa ei läheks kaduma, ja teistpidi, et sa ei muutuks teise jaoks igavaks. Kuid sa kunagi ei tea, kust piirid lähevad ja kus see kaalutletud koht tekib. See on kogu aeg selline … elav organism. See areneb, on tõusud ja mõõnad, paisub, liigub … Ja oluline on teise aktsepteerimine, sa kogu aeg tajud, millal anda talle rohkem õhku ja millal saad öelda, et aitab küll.
Meelis: See ei ole mingisugune omaette nähtus, see on tegelik elu. Meil oli nii, et mina olin lõpetanud ülikooli, läksin tööle. Maire oli üliõpilane, tal oli veel neli aastat õppida. Ja mul oli väga selge arusaam, et ma jään Tartusse tema juurde. Nii me siis harjutasime seda Nõukogude aja lihtsa inimese elu. Me pidasime kümme aastat märkmikku ja arvet selle üle, palju me kulutasime. Meil oli kindel summa, mida kulutada ja me jagasime selle päevade peale ära. Oli vist mingil ajal kolm rubla päevas.
Mis see on, mis aitab armastusel kasvada ja ei lase sel kustuda?
Maire: Kui ei lähe igavaks. Koos arenemine ning ikka ja jälle uuesti armumine, õigemini, kui sa tunned, et sind pannakse uuesti armuma. Üliolulised on ka sarnased väärtused. Mina võtsin oma perekonnalt selle kaasa, et pere on suur väärtus. Üksteise suhtes austav suhtumine, avatus. Võimalus rääkida, tahtmine rääkida, tahtmine jagada. Asju selgeks rääkida, mõtestada, mõelda. Kutsuda teist kaasa mõtlema, mitte üksi teha paugust otsuseid.
Kas sa oled selle peale mõelnud, et mida armastus sinu jaoks tähendab?
Meelis: Armastus on üks suurepärane tunne. Aga päriselus, selleks et armastust tunda ja hoida, tuleb tegutseda. Tegusõna on siis armastamine! Vaadates tagasi meie armastuse loole, siis on see kindlasti läbinud mitmeid perioode. Päris alguses: ühepoolne tunne – ma armastan teda. Päris mõnus on kedagi armastada ja sel hetkel pole vastuarmastuse võimalikkus isegi liiga oluline. Kui SEE aga juhtub, siis võimendub kõik. Üksnes mõlemapoolne armastamine („me armastame üksteist“), loob aluse suhteks, koosolemiseks, abieluks. Ja pikema abielu jooksul on meie jaoks armastus avaldunud ja arenenud kahel vastuolulisel viisil: armastades sa sead teise endast tähtsamaks, osaliselt ennast oma armastatule allutades. Teisalt, ja see on meie arvates üks peamisi pika ja õnneliku kooselu aluseid, soovid sa oma partnerit toetada tema muutumises, saamaks tema enda parimaks versiooniks. Kui sellega kaasneb elukaaslase poolt mõistmine ja vajalik pingutus (kas või proovimine), siis on mitte üksnes armastusele, aga ka abielule, kooselule antud suurepärane võimalus pikalt kesta. Koos on kõik võimalik!
Siiri ja Mihkel Oviir, 51 aastat armastust
Mida te kaasa ütleks noortele, kes abielluvad? Mida nad võiksid silmas pidada?
Siiri: Ma olen seda korranud nii tütardele kui ka sõbrannadele, et „lahku minna ikka jõuab, õnn vaid veidi mõistmist nõuab“. Ei mäleta, kes seda omal ajal laulis, aga kui me noored olime, oli see igavesti poplaul. Hiljem tuli „Maa tuleb täita lastega“.
Mihkel: Noored peavad ju ise lõpuks kasvama teatud tasandil. Loomulikult annavad soovitused juurde, aga paistab, et need enam tänapäeval ei toimi.
Aga lapsed tahavad, kasvõi alateadvuses, turvalist stabiilset keskkonda. Ja lastele ja lastelastele tuleb anda turvalisust ja rahulolu. See ongi tähtis, see loob neile aluse ise edasi oma elu peale minemiseks.
Paljud lähevad lahku, kui lapsed on suured, sest nad leiavad, et neil omavahel ei ole mitte midagi ühist.
Siiri: Olgu laps suur või väike, vanemate lahkuminek lööb ikka hinge haava. See on tema vanemate tahtliku teo tulem. Kui tõesti on tegu väidetava lahkukasvamisega, siis järelikult on aegade jooksul jäetud suhte hoidmise nimel enda poolt või endi vahel olulised teod tegemata. Teinekord seda ei osata. Teinekord ei ole julgust õigeaegselt pöörduda pereterapeudi poole. Tean, et siin on probleemiks pereterapeutide vähesus, tihti ka kaasnev rahaline kulu. Kuid õphjuseks on ka piinlikkus avada võõrale inimesele oma isiklikud mured. Ometi ei pelga me arstile oma muredest rääkida.
Mihkel: Mina otsustasin, et kui ma abiellun, siis ma ei lähe kunagi lahku. Võib-olla sellepärast olidki minu suguvõsas kõik kindlad, et minust tuleb vanapoiss.
Kõigil on suhetes ka raskeid aegu, kuidas nende aegadega ilma lahutamata koos toime tulla?
Siiri: Arvan, et mingit kivisse raiutud juhtnööri sellistes olukordades olla ei saa. Inimesed on iseloomult erinevad, ka kodust kaasa tulnud käitumismustrid on erinevad, erinevad on ka oskus ja võime raskeid aegu mõista ning õigeagselt reageerida. Suhte hoidmisega tuleb hakata tegelema kohe, kui suhe luuakse. Jagamine, kuulamine, mõistmine, andestamine – need toimivad ainult vastastikku. Targem ja kergem on suhet hoida, kui seda kogu aeg üles ehitada. Pühendumine on kooselus oluline ja see peab olema mõlemapoolne. Raskete aegade külge ei tohiks kinni jääda ning tähelepanuta jätta kas andestamist või andekspalumist.
Urme ja Taavi Raadik, 34 aastat armastust
Kui palju teie vanemate peremustrid teie suhet mõjutasid?
Urme: Me ise olime lapsed ja saime kohe lapsed. Vaatamata oskamatusele armastust hoida ja turvalist suhet luua, minu vanemad ei lahutanud. Väikese plikana ei näinud ma oma vanemate vahel sellist sooja armastavat ja teineteist toetavat lähedast suhet, aga nad elasid omal moel koos kuni isa surmani. Ja ma teadsin lapsena ülihästi, millist suhet ma endale ei taha. Ega ma päris täpselt ei teadnud, millist suhet ma siis tahan. Ja ammugi ei osanud ma seda luua. Arvasin, et kui leian selle „õige“, siis kõik hea juhtub iseenesest. Olen täna tänulik selle eest, et mul oli kodust kaasas uskumus mitte lahutada, mitte alla anda. See on aidanud jõuda sinna, kus täna Taaviga oleme. Ma olen täiesti veendunud,et minu vanemad tegelikult armastasid teineteist, nad lihtsalt ei osanud oma suhtega tegeleda ja seda hoida. Ja mul on hea meel, et ma näen ja mõistan ka neid asju, milleni ema ja isa ei jõudnud.
Taavi: Minu vanemad lahutasid siis, kui ma olin 7. või 6. klassis. Tegelikult mind kasvatasidki vanaema ja vanaisa, täpsemalt siis kasuvanaisa. Omal moel oli see tore. Samas ma ilmselt ikkagi igatsesin kõige rohkem oma ema ja isa ja eriti seda, et meil oleks pere koos olnud. Täna ma arvan sedasi, et ainult laste pärast ei pea koos olema, sest lapsed saavad väga hästi aru, kui vanemad ei oska koos olla. Muster, mille ma kodust kaasa sain, oli see, et tee tööd ja näe vaeva ja oma tunded hoia endale – ainult nõrgad nutavad.
Mis on kõige suurem väljakutse olnud teil omavahel?
Taavi: Minu arvates on kõige suurem väljakutse iseenda sisse vaatamine ja endast arusaamine. Keegi ei saa kedagi teist õnnelikuks teha, kahjuks või õnneks. Sellest arusaamine on kõige raskem. Ja tunnistamine, kui minu käitumise tulemusel on keegi haiget saanud. Minu jaoks oli kõige raskem hakata vastutust võtma.
Urme: Minu jaoks on ehk kõige keerulisem olnud siis kannatlik olla selle protsessi juures, et mitte suruda ja takka lükata. Mingisugused lootusetuse hetked on olnud, kus mulle tundub, et mingi asi jääbki nii ja mitte kunagi ei muutu – need hetked on ilmselt kõige keerulisemad. Kõige suurem väljakutse. Ja mitte siis ise reageerida või hakata lahmima, et okei, ma ei tea, lähme siis lahku või teeme nii, vaid lihtsalt jääda kohale ja olla siis ise see turvasammas, kui on keeruline olnud. Ma olen täna selles väga palju parem kui kolm või viis aastat tagasi, aga ikka on veel arenguruumi. On elu lõpuni.
Mis teie arvates, lähtudes oma kogemustest, reaalselt hävitab armastuse?
Urme: Kui inimesed ei räägi ja ei jaga oma maailmasid. Ma arvan, et armastust ei saa hävitada, ühel hetkel võib lihtsalt nii valus olla ja kui me seda valu ei jaga ehk jätame end sellesse üksinda,
Taavi: Kui keerulistel hetkedel selle asemel, et endale otsa vaadata ja teisele oma tunnetest rääkida, hakkad sa inimest enda kõrval vastikuks ja koledaks mõtlema.
Urme: Ja miks me siis ei jaga iseennast? Me ei tee seda sellepärast, et me ei oska, meil puudub laiem vaade, et mis üldse suhetes vajalik on … Me ei oska, sest me pole oma lapsepõlves sellist avatud ja haavatavat tunnete jagamist kogenud, sest meie vanemad omakorda ei osanud.
Mida te ütleksite neile, kes alles alustavad oma kooselu?
Taavi: Esimese asjana ütleks ma kõigile, et tehke nii, et teil ei ole ühtegi saladust. Ükskõik, mis juhtub, ükskõik, kui must see tegu ka pole, mis sa tegid. Mine teise juurde ja räägi sellest kohe. Ja siis ma kindlasti ütleks, et tegelege juba oma suhtega siis, kui kõik on hästi. Kui sa abiellud, siis sa oled armumise faasis, kus ongi kõik hästi, lilled ja liblikad, aga see läheb ruttu üle. Ole uudishimulik, mis tegelikult juhtuma hakkab.
Ma arvan, et tänapäeva noored ongi natukene teistsugused juba. Mehed on hoopis teistsugused, kui meie olime. Ma arvan, et neil ongi julgus oma tundeid väljendada, rääkida. Algselt kohe on lihtsam, nii on parem ja mugavam koos minna. Puhas aus pilt iseendast.
Ja seda ütleks veel ka, et teine ei saa sind teha õnnelikuks. Ikka sa ise, mitte midagi pole teha. Pead ise oma keldritesse minema. Oma sees. Oma keldritesse, mitte teise omadesse.
Urme: Ausus on universaalne, see kehtib nii meeste kui naiste kohta. Ja nagu Taavigi ütles – keegi teine ei saa sind õnnetuks ega õnnelikuks teha. Pead saama pildi ja arusaama üldse, mis suhetes toimub – võiks kohe end selles valdkonnas harida. Olla uudishimulik ette, ja kui õpilane on valmis, küll siis tuleb õpetaja. Mina oleksin küll vajanud, et keegi oleks mulle meie suhte alguses öelnud, et suhtes olemist on vaja õppida nagu kõiki muidki oskusi.
Naistele võiks öelda, et kuulake oma mehi. Kui me naistena räägime eetri täis, siis meestel polegi võimalust. Ehk et anda neile ruumi ja aega, samas olles ise turvaliselt järjepidev oma vajaduste avastamisel ja jagamisel. Mitte leppida sellega, et kõik valusad asjad lähevad vaiba alla.
Meie lapsed õpivad meie tegudest, mitte meie sõnadest. Nad võtavad ellu kaasa kõik selle, mida nad kodus näevad. Või siis äärmusliku vastandi sellele. Ja kuisa oled suhtes, siis võiks absoluutselt igas hetkes mõelda, et kas sa lapsena tahaksid sellises suhteruumis elada.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tiina Ristimetsa koostatud raamatust „Aeg. Teekond nimega Armastus“.
Aeg. Teekond nimega Armastus
