Mis on ohvriroll ja kuidas sellest väljuda?

Ohvriroll võib end ilmutada suhetes aina nõudlikumaks muutuva vananeva vanemaga, töönarkomaaniat või alkoholisõltuvust põdeva abikaasa talumisega, pideva pingega töökeskkonnas kuni vägivaldsete ja eluohtlike suheteni välja. Tavaliselt inimene ise ei teadvustagi endale, et on ohvrirollis, süüdistab ümbritsevaid inimesi ja keskkonda oma ebaõnnes ja raskes elus, tunnistamata oma osa ja nägemata võimalusi midagi muuta.

Kus on ohvrirolli juured?

Ohvrirolli sattunud inimese tausta ja kasvukeskkonda uurides leiab sealt sageli suuremal või vähemal määral vanemliku ja emotsionaalse toe puudumist. Kui lapsepõlve- ja noorukiea kodust õhkkonda on varjutanud vanemate liigne tööle keskendumine, vanema või hooldaja liigne minakesksus, alkoholi- või muud ainesõltuvused, seksuaalsete piiride puudumine, peres valitsevad vaimse tervise probleemid, ägedad tülid jne, ei saa seal kasvaval lapsel välja areneda turvalised kiindumussuhted teiste inimeste ega iseendaga. See omakorda soodustab olulisel määral täiskasvanueas ohvrirolli sattumist.

Närvisüsteemil on ohvrirolli sattumise juures oluline roll. Ameerika psühholoogiaprofessor, psühhiaater ja neuroteadlane Stephen Porges on loonud teooria, mis liigitab inimese autonoomse (tahtele allumatu) närvisüsteemi kolmeks osaks, mis on omavahel hierarhilises järjestuses: arenenuim osa on seotud sotsiaalse suhtlemisega, aste allpool võitlemise või põgenemisega ja kõige algelisem osa tardumisega.

See, kuidas me kriisiolukorras reageerime, väljendab, milline autonoomse närvisüsteemi osa meid parasjagu teenib. Kas suudame rahulikult märgata iseenda reaktsioone ja nendele vastavalt võtta vastu mõistuspäraseid otsuseid ning olla kontaktis teiste inimestega? Või hakkame tekkinud olukorra vastu protestima ja asume võitluspositsioonile? Või hoopis pistame jooksu, paugutame uksi, katkestame suhteid? Või siis lihtsalt teeme näo, nagu poleks midagi juhtunud?

See, milline autonoomse närvisüsteemi osa juhtimise haarab, pannakse sageli paika juba varases lapsepõlves. Vanemliku toetuse puudus põhjustab kasvavas lapses ebaturvalisuse tunnet, mille tagajärjel autonoomne närvisüsteem aktiveerub ja reageerib väga kiiresti, vaistlikult ja alateadlikult.

Et oma tundeid rahulikult kogeda ja nende sõnumitest aru saada, õppida tundma ja aktsepteerima oma tõelist MINA, vajab inimene meelerahu seisundit. Alles kasvav ja arenev aju ei oska seda seisundit veel ise luua, selleks on vaja vanemate ja ümbritseva keskkonna turvalist toetust. Häbi ja oht häbisse jääda saadavad inimest kogu elu. Me oleme sotsiaalsed olendid, muretseme, kas me leiame heakskiidetud, väärtustatud ja tunnustatud koha inimestele loodud ühiskonnas. Kui meil ei õnnestu sellist kohta leida, pole meil kuhugi mujale minna. Oma elu esimestest hetkedest peale püüame saavutada mõistmist ja armastust ning ise armastada.

Kui laps kogeb keskkonnas, mis peaks tagama talle turvalisuse, hoopis naeruvääristamist, alandavat kritiseerimist, vaenulikkust, kuritarvitamist ja hoolimatust, tunneb ta end mitteväärtusliku, küündimatu, ebapädeva, armastust mittevääriva ja väljaheidetuna. Ta võtab enda kohta vastu otsuse, et mitte ainult tema teatav käitumine ei ole vastuvõetav, vaid et ta ise on üdini halb ja kõlbmatu. Isegi kui häbi tekitamine ei ole teadlik ja ette kavatsetud, võib seda tunda kontakti ebaõnnestumise ja empaatilise hoiaku puudumise tõttu vanemate või hooldajate poolt.

Ebaturvalises keskkonnas lülitub evolutsiooniliselt kõige arenenum, sotsiaalse suhestumise võime, välja ja turvalisuse tunne nõrgeneb. Seejärel võtavad autonoomse närvisüsteemi algelisemad osad ohjad enda kätte. Ohu ja ebaturvalisusega toime tulemiseks aktiveerub järgmiseks võitle või põgene strateegia (ülierutuvus). Kui ka see elu hoidev aktiivne kaitsesüsteem ei anna tulemust, võtab oma koha sisse vanim skeem – “surnu teesklemine” ehk passiivseks muutumine, tardumine, alistumine (alaerutuvus). Kuna kaks viimast strateegiat on tahtele allumatud, satumegi ohvrirolli, iseenda tunnete ja meiega suhestuvate inimeste suhtes. Oleme nii oma tunnete kui teiste inimeste suhtes kas pidevas kaitsepositsioonis, jalg ukse vahel iga hetk plehku panemas või lihtsalt väldime kontakti nagu poleks tundeid või teisi inimesi olemaski.

Meie närvisüsteem areneb ja kujuneb elukogemuste ja keskkonnategurite mõjul. Ebaturvalisuse kogemused ja emotsionaalsed traumad viivad autonoomse närvisüsteemi korduvalt üli- ja alaerutuse seisundisse. Kui turvalises keskkonnas areneb meil välja võime kasutada tundeid oma elu reguleerijatena, siis ebaturvalises keskkonnas ei saa see võime areneda ega turvalisuse kogemused kinnistuda.

Suutlikkus olla rahulikult ja lõdvestunult kontaktis oma tunnetega, teiste inimestega või keskkonnaga kahaneb ebaturvalistes kasvutingimustes kiiresti. Kuna me ei suuda oma tundeid adekvaatselt hinnata, hakkame ka tekkinud olukordadele andma ekslikke hinnanguid ja peagi hakkab närvisüsteem igat väiksemagi impulsi mõjul elu kaitsma, kas siis aktiivselt üle reageerides või passiivselt alareageerides. Sellises seisundis meie mõtlemine hägustub, enda sees toimuv mõistlik sisekõne lakkab töötamast, kontrollimatud tunded ja tundmused võtavad võimust.

Loo oma kujutluses näiteks olukord, kus seisad pärast rasket tööpäeva toidupoe kassajärjekorras ja ootamatult pressib keegi kõrvalolija ennast sinu ette ja hakkab oma asju kassalindile laduma, justkui sind poleks olemaski. Olukord on ootamatu ja ebameeldiv. Kuidas reageerid? Kas hakkad vaheletrügijat ründama ja korrale kutsuma; võtad oma käru ja lähed omaette kirudes teise järjekorda; teed näo, nagu midagi poleks juhtunud; või vaatad hoopis iseenda sisse, paned tähele endas tekkinud emotsiooni, aitad endal meelerahu seisundisse tagasi saada ja alles siis otsustad, mida antud olukorras kõige targem teha oleks? Ka nüüd võib segajat korrale kutsuda, teise järjekorda minna või edasi seista, aga see on juba sinu teadlik valik, sa ise ning sinu tunded on nähtud ja kogetud ja sa pole enam ohvrirollis. Nagu öeldakse, olukord ise on neutraalne, meie saame valida, kuidas sellesse suhtume. Emotsiooni pealt reageerimine on alati seotud meie minevikukogemustega ja ei pruugi antud olukorraga kuigivõrd haakida. Võimalik, et see inimene lihtsalt ei pannudki oma tööpäeva järgses väsimuses sind tähele, või oli tal selliseks käitumiseks hoopis mingi muu, täiesti ootamatu põhjus.

Pikaleveninud ebaturvalisuse tagajärjed

Pikalt kestnud ebaturvalisuse tagajärjel võivad tekkida erinevad probleemid: pidev vajadus teiste meele järele olla; mõtted, et ei olda oma elu peremees ega võimeline oma elus midagi muutma; tunne, et ollakse saatuse või teiste inimeste meelevallas; pidev ebapiisavuse tunne (abikaasana, alluvana, ühiskonna liikmena); sattumine üleseotud ja kurnavatesse suhetesse partneri, oma vanemate või täiskasvanud lastega; pidev muretsemine selle üle, “mida teised minust mõtlevad”; oma vajaduste kõrvalejätmine; hirm ebaõnnestuda; ülikõrge vastutuse, süü või võimekuse tunne; ülihoolitsevus teiste suhtes nii eraelus kui tööl; pidevalt piinav häbitunne. Sageli võivad esineda ka mitmesugused füüsilised häired nagu peavalud, kõhuvalud, unetus, väsimus jne.

Kui sisemine närvisüsteemi võime erutuvuse taset tasakaalus hoida ei toimi, võib inimene alateadlikult käivitada programmi, kus ta üritab tasakaalustada oma sisemisi tundmusi suhetes teiste inimestega. Näiteks teistele meele järele olemise vajaduse juured võivad olla alaerutuse alal, kus sellega koos pesitsevad sageli veel häbi ja kurbus. Teiste meele järele olemine, nende vajadustele liigselt muganduv käitumine ja ohverdamine ei vii enamasti suhete katkemiseni ja häbi kogemiseni. Nii inimene justkui tagab endale turvalise keskkonna, panemata ise tähele, et olukord on vägagi ebaturvaline tema enda sisemise MINA jaoks.

Häbitunne on madala enesehinnangu keskne emotsioon. See peegeldab meie lahusolekut, eraldatust, alaväärtuslikkust, mittemõistmist või väljaarvamist. Häbi vallandub siis, kui tekib kuristik MINA ja teise inimese vahele – empaatilise sideme, mõistmise, aktsepteerimise ja harmoonia purunemine, mille tagajärjel hinnatakse MINA mingil moel puudulikuks või alaväärtuslikuks. (Mollon, 2002)

Häbi eest “kaitseb” ka toimekus, perfektsionism, tippsaavutused, enese esiletõstmine ja elamine “iseendast suuremana”. Nii saab valulike häbitunnete liikumist üle- või alatoimimisse reguleerida.

Ka säästurežiimil elamine, iseenda ja oma võimete vähendamine võib olla autonoomse närvisüsteemi ebaturvalisuse kogemustest tingitud reaktsioonide tulemus.

Nõrgenenud sisemine võime hinnata turvalisust võib viia olukorda, kus satutakse alatasa liiga koormavatesse ja rasketesse inimsuhetesse. Nendes suhetes võib tunduda näiliselt, et on turvaline, kuigi keha toimib oma võimete piiril, on täielikus stressis ja häireseisundis – keha seisund ja tundmused on tuttavad ja seetõttu “turvalised” varasematest suhetest. Nii valib vägivaldsest kodust pärit inimene alateadlikult partneri kandidaatide seast välja just selle, kes tekitab tuttava (koduse) tunde, andmata endale aru, et see kodune on kõike muud kui turvaline.

Mõnikord võib olla alanenud võime taluda meeldivaid tundmusi, inimene kogeb neid võõraste ja seetõttu ohtlike ning ähvardavatena. Sellisel juhul ei paku sõbralik ja armastav kaaslane tuttavat “turvatunnet”, ning lükatakse kõrvale kui igav ja ebameeldiv.

Taastumine

Autonoomse närvisüsteemi seisukohalt on esmatähtis saada taastavaid ja turvalisi kogemusi, näiteks usaldusväärsetes inimsuhetes või kohtumistes terapeudiga. Ka erinevad turvapaiga kujutluspildid, mille abil saab närvisüsteemi rahustada on olulised.

Kontakti võimalikkus nii oma tunnetega kui teiste inimestega kasvab sedamööda, kuidas kasvab meie võime jääda oma tunnetega ja teiste inimestega kohtudes rahulikuks. Alguses võib selline kontakt tunduda väga ähvardav. Harjumuspärane muster käivitab koheselt kõik häiresignaalid ja selge rahulik mõtlemine kipub meid maha jätma.

Kontakti saab taastada kehasignaalide rahuliku uurimise, endale tunnistamise ja teadvustamise abil, vältides emotsionaalsete seoste otsimist. Lihtsalt panna tähele, kuidas ma hingan, millised on mu südamelöögid, kas mu kehas on mingeid tundmusi, liigutusi või aistinguid. Paranemisprotsessis ja kontakti taastamises on kehale suunatud võtted väga olulised. Fookuse viimine siin ja praegu kogemusele, selle teadvustamisele, tunnistamisele ja sõnastamisele aitavad närvisüsteemi tugevnemisele kaasa.

Emotsioonide seostamine keha seisunditega on mõttekas lisada järk-järgult ja alles peale seda, kui oleme õppinud püsima oma tunnetega ja teiste inimestega kohtudes rahu seisundis. Sellisel juhul hoiame emotsionaalset tummust või ülevoolavust kaugemal ja tunnetuslik, vaatlev tunnistaja on meie lähedal.

Teraapiaprotsessis on esimeseks, rahulikuks vaatlejaks ja tunnistajaks terapeut. Kui klient saab kogemuse, et tema sisemaailm on teisele inimesele vastuvõetav ega põhjusta hülgamist ja tõrjumist, annab see julgust ennast veelgi enam avada ja ka ise oma sisemaailma vastu huvi tundma hakata. Tasapisi saab selgeks, et on määratul hulgal ilusat ja väärtuslikku, mis erinevate ekslike otsustuste ja teiste inimeste reaktsioonide tõttu on häbiväärseteks hinnatud ja ära peidetud.

Holistilise rännaku abil saab luua turvapaiku ja julgustada oma sisemist mina sügavamal, alateadvuse tasandil, minnes oma kujutluses tagasi olukordadesse, kus turvatunne kaduma on läinud ning saada uus kogemus seekord juba rahuliku ja toetava vaatleja juuresolekul. Terapeudi abil on sildade loomine erinevate kehatunnete, emotsioonide ja mõtete vahel lihtsam ja kogu protsess kiirem.

Nii saab meie sees areneda lahke ja turvaline vanem. Uuringud on näidanud, et kogemused, kus suudame oma tunnete ilmumisel ja teiste inimestega kohtumisel rahulikuks jääda, pakuvad turvalisuse tunnet ja see omakorda teeb võimalikuks närvisüsteemi arenemise ja küpsemise. Muutuse esmane ja suurim eeldus on stressivabadus. Seetõttu peab ka paranemise toetamine olema väga soe ja kaastundlik ning pingevaba, olgu protsess nii aeglane ja konarlik kui tahes. Seda nii iseenda sees kui ka teistele tuge pakkudes. Kõige olulisem on mõistmise, soojuse ja kaastunde suurendamine iseenda suhtes.

Samas on selline alateadlik toimetulekustrateegia, närvisüsteemi kalduvus olukordadele ülemääraselt reageerida, alati elu teenistuses. Me ei reageeri üle ega satu koormavatesse inimsuhetesse oma rumaluse, lolluse või mõistmatuse tõttu. Meie närvisüsteem on leidlik, ta otsustab meie eest, millal on näiteks hea säästa energiat, summutada valgust, vajuda depressiooni: “olin nii tark, et ei vaevunud raiskama oma jõudu ja elama täie leegiga selles keskkonnas, kus elu ei austatud”. Võime oma närvisüsteemi toimetulekustrateegiale tänulikud olla, sest see on teinud meie nimel ränka tööd. Tänusõnad öeldud, on ümberhindamise aeg ja võime küsida, kas see on elu, millist ma soovin elada. Siit edasi avaneb võimalus hetkedele, päevadele, kuudele ja aastatele, kus märkame et miski on muutunud. Võime märgata, et oleme edasi liikunud, teadvustamise abil oleme võimelised tegema aktiivseid valikuid, meie sisemine MINA saab aina vabamalt väljenduda ja kogu olemise ilu, mis aastaid varjul olnud, saab nähtavaks ja nauditavaks meile endile ja kõigile, kes meid ümbritsevad.

Autor: Rita Eevardi

Loo originaalpealkiri: “Ohvrirollist välja!

Allikas: Kuidas püsida elu keerulistel hetkedel enda keskmes?