Hetkel, kui vormus “Ma olen” oli see juba tegelikult “Ma olin”, sest Sa oled pidevas muutumises ning Sa ei saa teha olematuks kõike seda, mis on tulnud järgnevates hetkedes. Nii ongi osa Sinust juba edasi liikunud, kuid osa seisma jäänud. Keeruline on olla kahes kohas korraga, sest eelnev “Mina olen” olid Sa selline, nagu Sa siis olid, nüüd oled ju hoopis teistsugune “Mina olen” – milline Sa neist siis tegelikult oled, kui kõik möödunu on ju “Mina Olin”.
Öeldes: “Ma olen”, otsid Sa kindlust ja veendumust, maamärki ja tähist, selgust ja mõistmist. Kuid “Mina olen” on hetk, mis jäi juba seljataha, see on tõeliselt möödunud, kuid seda kõvasti, enda sees, korrutades oled Sa tahtnud seda alles hoida. Kui leidsid, siis on see teadmine kullakallis tõetera, mida tuleb alles hoida.
Kuidas julgeda lahti lasta, usaldada lihtsalt olemist, mitte piiride ja ankrukividega vaid vabadusega muutuda ja olla hetk olemas, vaid üksainus viiv – “Ma olin” – möödunus. Hirmutav on teadmine, et kõik libiseb käest ja läheb Sinust läbi. Paigale jäämist ja seisakut ei ole. Millest siis hoida kinni ja kuidas püsida tasakaalus.
“Ma olin” järelikult “olen”, kuid tegelikult see, kes Sa olid siis, ei tähenda siin selles hetkes tolle teadmise kordust, vaid Sinu enda seatud raame, kui püüad mõista uut, vaadates seda läbi olnu. Miks Sa ei usu muutuse jõusse, aja möödumisse ja edasi liikumise paratamatusesse. See on kohanemine, Sa soovid kohale jõuda ja olla. Taas tunda olemist ja kinnitust “Ma olen”. Nii suudad aru saada ja panna paika pildi, mis on ja mida ei ole olemas. Teadmisega “Ma olen”, on puhkus, küsimused said vastuse ja nüüd sa oledki.
Muidugi mäletab ka maailm, milline Sa olid ja kohtudes seavad teiste kindlad hoiakud Sind eelnenuga ühte – kaks pilti Sinust, mis ei kattu täielikult. Lase sel olla, see on teine inimene, kelle silmad näevad Sind nii nagu tema seda soovib. Sa võid proovida teda muuta, kuid milleks. Mida see Sulle annab – Sina ise tead, kes Sa olid eile ja hetk tagasi. Kuidas saaks paika panna seda, mis on just alles kohale jõudnud ja mida nüüd endas tervitades saad juba öelda “Mina olin”.
Sinus on teadmine, et “Mina olin” ja “Mina olen” on olemas. See, kes “Ma saan olema” on avastamist vääriv tulevik, toetus iseendale, julgus edasi astuda. Öelda: “Ma olin”, on kergus, sest Sa ei hoia vanast kinni, sest kõik Sinu sees saab aru, et see on juba möödanik. Sa oled taas üheks saanud ja seisad juba uue hetke lävel. “Mina olin” on vabadus, sest enam ei pea Sa “Mina olen”-ist kinni hoidma ega proovima end üha uuesti korrata ja samasugusena luua. “Mina olin” on ühteaegu suur teadmatus ja nii mõõtmatu avarus, kus kõik on võimalik. Sa võid nüüd küsida, et kui Sa olid, siis millal Sa oled. Sa oled olemas selles hetkes, mis just siin ja praegu sündis ning igas järgmises uues, valgust nägevas silmapilgus, et lasta ikka ja uuesti olnust lahti, öeldes: “Mina olin” – mööduv hetk …
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Kadri Luik: minevik on igaveseks möödunud ja tulevik on illusioon, seega pead oma valikud tegema tänase päeva kaartide põhjal
Kui osav minevikust lahtilaskja sa oled?
Alkeemia lugemisnurk. Eckhart Tolle: vabanemise võti peitub olevikuhetkes
