Küsin selle küsimuse ühelt 45aastaselt naiselt, kes oli olnud pea kogu oma elu üksik, kirjutab Tiina Tiitus oma raamatus „Elu armastus“. Tal oli olnud küll paar lühisuhet, millest ühest sündis ka tütar, kuid mitte kunagi midagi pikemat. Tema vastus minu küsimusele algas ootuspäraselt: „Ta teeb mind õnnelikuks ja kannab mind kätel!“
„Miks sind on vaja kätel kanda, kas sul on jalgadega probleeme?“ küsin vastu. „Võta alustuseks 20 kilo kaalust alla, siis on tal kergem sind tassida,“ narrisin veel natuke edasi, mõeldes, kuidas väikeste tüdrukute vanaaegne unistus printsist valgel hobusel, kes haarab naisukese sülle ja kappab siis päikeseloojangusse, kehtib nii tugevalt ka täiskasvanueas.
Olen nõus, et väga raske on ette kujutada õnnelikku suhet, kui sa ise seda kunagi näinud ei ole, sest ema ja isa kaklesid, vanaemad-vanaisad nääklesid ning sarjasid veel lisaks su vanemaid.
