Isegi kui me suudame puudutada oma sisemist terviklikkust ja lasta uudishimu valgusel kaastundest lähtuvalt oma haavadele paista, võime tervenemise teel ikkagi takistusi kogeda. Ma olen kindel, et paljud teie hulgast on kogenud millegi uue õppimist – nagu meditatsiooni või igal hommikul rohelise smuuti valmistamist, mis mõlemad võivad aidata ärevuse vastu –, ent nädala või kuu aja pärast leiate, et olete hobuse seljast maha kukkunud… Miks see nii on?
See on nii selle sisemise vastupanu pärast, millest ma sissejuhatuses rääkisin. Miks sa peaksid vastu seisma arengule ja tervenemisele, kui need viivad vaid positiivse muutuseni? Vastus on küsimuses endas: see on muutus ise, mis on nii hirmutav. Üks osa meist, ja nii on see meie kõigiga, igatseb jääda tuttavasse, turvalisse ja ettearvatavasse maailma, ning see osa ongi vastu meie kasvupüüdlustele.
Vastupanu, mis on hirmu sugulane, ilmutab end tundena, et oled liiga laisk, kartlik või väsinud, et hakata tegelema nende harjutuste või tegevustega, mille kohta sa tead, et need teenivad su kõrgemat mina. See on osa, mis pigem vaataks päeva lõpul midagi Netflixist, kui hakkaks päevikut kirjutama. See on osa, mis parem istuks diivanil, kui läheks jooksma. Mida paremini sa saad aru, millal vastupanu etendust juhib, seda lihtsam on valida selle vastu vahendeid, et terveneda ja kasvada. Abiks selle nimetamisele annan vastupanu/hirmu mõned võtmeomadused:
See klammerdub käesoleva olukorra külge.
See peab kontrollima, saagu mis saab.
See kardab kohutavalt mis tahes muutust, eriti sisemist muutust.
See on tugev, mitte pehme ega liikuv.
Sellel on kõige turvalisem, kui elu liigub ilma muutusteta, harjumuste rütmis.
See põlgab riski.
See kardab usaldamist.
Sellel on ekslik kontrolliillusioon ja see usub, et kui ta piisavalt muretseb, hoiab ta ära halvad asjad.
See on kannatamatu ja tahab, et asjad lahendataks otsekohe.
See ei salli paradokse ja mõtleb mustvalgetes terminites.
See tunneb end kindlamana sinu peas, mis tähendab, et see ei taha veeta aega tunnete maastikul. See seostab tundeid kontrolli kaotamisega, sest nii tundis ta end lapsena, ja sinu selle osa jaoks on kõige hullem just kontrolli kaotus.
See õilmitseb laiskuses ja armastab sind inertsusesse tõugata.
On teisigi põhjuseid, miks me kasvule vastu seisame. Kasv tähendab vastutuse võtmist igal viisil. Meie lapseosa, mis igatseb, et keegi teine päästaks meid valu käest, muutub väga häälekaks, kui kaalume seda ülesannet enda peale võtta. Ma olen töötanud paljude klientidega, kes täiskasvanuna ikka veel tegutsevad usust, mis on sageli endale teadvustamata, et kellegi teise töö on nende eest hoolitseda – eriti on see nende vanemate töö. Ja kui nad selle vastutuse võtavad, siis nende vanemad ei tee seda kunagi. Muidugi ei tee vanemad seda sellegipoolest, aga vastuseisu osa ei taha sellest aru saada.
Siin on veel üks vastupanu ja mina aspekt: Jungi psühholoogia õpetab meile, et vastupanu ise on osa plaanist. See pole midagi niisugust, millest üle saada või mida vihata, vaid kuna vastupanu tekitab vajaduse jõupingutuse järele, aitab see meil kasvada. Ei aita ka see, kui pead vastupanu oma isiksuse halvaks osaks, mitte lausa vaenlaseks. Pigem on vastupanu nagu ärevuski oluline osa minast ja kui sellega mõistlikult tegeleda ja tõhusat tööd teha, aitab see tervenemisele kaasa. Teiste sõnadega, vastupanuga töötamisel me tugevdame oma minatunnet. See kõik on täpselt nii, nagu olema peab – miski pole juhuslik.
Paljud inimesed on niivõrd samastunud oma häbi ja valu lugudega, et nad kardavad sellest identiteedist välja astuda. Nad jäävad pigem õnnetuks, kui võtavad riski luua uus lugu. Pea meeles: vastupanu klammerdub iga hinna eest tuttavliku külge, ehkki see tuttavlik teeb sind õnnetuks. Kui sa vastupanuga lahingut pead, siis küsi endalt otsekohene küsimus: kas ma olen valmis muutma oma tervenemise tähtsamaks kui on praegune identiteet? Siis istu vaikselt ja kuula vastust.
Järgnevalt viited sellele, et sa väldid vastutust ja oled kinni oma vastupanu müüri taga:
Sa keskendud peaaegu kogu aeg õnnevõtmele kui millelegi välisele. See võib võtta sellise kuju, et sa oled üksik ja sind piinab küsimus, kas sa tegid õige otsuse oma partnerist lahku minna, või oled koos partneriga ja mõtled kogu aeg selle suhte ühele aspektile, mis sind ei rahulda.
Sul on üks pealetükkiv küsimus, mis võtab märkimisväärse osa su ajast ja energiast. Tavaliselt on see pealetükkiv mõte, aga võib ilmuda ka sundküsimusena, nagu „Kas ma peaksin töökohta vahetama?“ või „Kas ma tegin vea?“.
Sa tunned, et oled oma tervenemise teel kinni jäänud. Sa oled proovinud mitut erinevat meetodit, läbinud kursusi ja lugenud raamatuid, aga ükski neist ei „tööta“. Tavaliselt viitab see sellele, et vastupanu ei lase sul teha tegelikku tööd ja selle asemel loodad sa mingi maagia peale.
Kui sa oled endaga aus, siis taipad, et sa tahad, et keegi teine sind korda teeks ja ära päästaks (su ema, isa, partner, sõber või terapeut).
Allikas: Sheryl Paul „Ärevuse tarkus“, kirjastus Pilgrim
Loe lisaks: Olla inimene tähendab teada, et me oleme ebatäiuslikud ja samas ometi terviklikud
Ärevus on hinge viis sulle öelda, et midagi on su sees valesti
Kaks meid ümbritsevast maailmast pärit sõnumit, mis tekitavad sinus ärevust
