Kui tihti tekib meil uute inimestega tutvudes silmapilkselt konkreetne hoiak – meeldib, ei meeldi, suva. Kummalisel kombel võib selgesti tajutav kõhutunne tekkida juba ainuüksi inimese fotot silmitsedes või tema poolt kirjutatud kirja lugedes. Küllap usume enamasti, et meis tegutseb läbi intuitsiooni sõltumatu kohtunik kõrgematest sfääridest.
Aga kas see on siiski alati nii? Millest tekib esmamulje? Kas need äkkreaktsioonid on alati põhjendatud? Iseenda isiksuse arenguloo peale tagasi mõeldes on küll kahtlane, et ükski mulje suudaks minu tegelikku olemust tabada. Kui nüüd mõelda ka kõigi suhteliselt kiiresti aiataha läinud suhete peale oma elus, on selge, et ka minu inimradar pole just parimas töökorras.
Psühholoogid on esmamulje tekkimist ja vettpidavust juba aastakümneid uurinud. Selgust on selles asjas aga endiselt vähe. Üldiselt on leitud, et põgusa tutvuse põhjal võõra inimese kohta tehtud järeldused kirjeldavad inimese tegelikku olemust vaid pisut paremini kui täiesti juhuslikult tehtud oletused.
Kuna olen vallaline, tuleb ikka aeg-ajalt peigmehekandidaatidega tegemist teha. Mõnda aega tagasi tutvusin Internetis meeldiva meesterahvaga. Haritud, omal alal edukas, heas füüsilises vormis. Ja väga romantiline… tema teravmeelsustest ülevalatud kirjade ridade vahelt immitses sügav igatsus läheduse järgi. Vaatamata suurepärasele väljendusoskusele, mida ma tema kirjades väga nautisin, tajusin selle õitemere varjus meeleheidet. Juba esimesest kirjast peale olin sunnitud talle pigem pidurdavaid kui julgustavaid signaale saatma. Kuskil oma südame tagatoas olin aga siiski lootust hellitanud – ehk on just tema See Õige.
Meie esimene kohtumine kujunes ilmselt meile mõlemale ootamatult äärmiselt kentsakaks. Paari koosveedetud tunniga olid minu haprad lootused silmapiirilt minema pühitud – meeleheitlik soov leida endale kallim väljendus igas tema sõnas ja liigutuses. Ja ta oli valinud just Minu. Ilmselt oli minu välimus, sõbralikkus ja uudishimu pannud ta uskuma, et olen tema jaoks loodud. Ka teadlased on leidnud kinnitust kurvale tõsiasjale, et inimesed valivad raamatuid kaane järgi.
Kultuuris valitsevale ilunormile vastavad inimesed jätavad parema esmamulje, misläbi tekib soov lähemalt tutvuda. Mind häiris teravalt, et enamus sisulist informatsiooni, mis ma meie suhtluses enese kohta olin avalikustanud, oli tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja jooksnud. Ta nägi vaid minu kehalist kohalolu, naeratavat nägu ja oma unistust (justkui oleks ta raamatust vaid pilte vaadanud ja piltidega kokkusobivad lood ise välja mõelnud). Ta oli minust endale ilusa vale voolinud ja oli oma leiutisega äärmiselt rahul. Loomulikult tabasin ma teda “täiesti ootamatult” kui teatasin, et esimene kohtumine jääb ka viimaseks. Meie suhtele sai saatuslikuks agarus (ogarus), millega ta mulle lähenes.
Paadunud unistaja, kes näeb igas välimuse poolest vastuvõetavas vastassoo esindajas potentsiaalset partnerit, satub kergesti eksiteele ning kaotab reaalsustaju. Kusjuures on tõestatud, et positiivses meeleolus inimene näeb teises rohkem neid omadusi, mis tema enda rõõmsa meelega harmoneeruvad ning muretult jätab ta kõrvale kõik muu. Kuigi ausus iseenda ja teiste suhtes lammutab ka kõige vägevamad õhulossid, avab see ukse tõelisusse. Usun, et just seal saavad tekkida tõeliselt siirad ja püsivad suhted.
Samas ei ole iseenda ja teiste suhtes aus olemine ju sugugi lihtne. Eelkirjeldatud kohtumisele eelnes kuudepikkune kirjavahetus, kus kumbki meist teineteise tõelist olemust tabada ei suutnud. Kuidas me ka ei sooviks, ei ole meil võimalik silmapilkselt oma esmamulje asjakohasust kontrollida.
Oma elust on mul pakkuda ka eeltoodule vastupidine näide. Taaskord oli tegemist meesterahvaga. Olin teda umbes viie aasta jooksul siin-seal üritustel näinud ja teadsin teda ühiste tuttavate kaudu. Mingit konkreetsemat huvi polnud mul iial tema vastu tekkinud. Ühel õhtul hakkas ta minuga Internetis vestlema. Tema sügavalt filosoofilised, võõrsõnu täispikitud, üle kogu arvutiekraani ulatuvad mõtteavaldused ei tekitanud minus just erilist vaimustust. Kuna olin ülikooli ajal filosoofiat õppides elukutseliste targutajatega kokku puutunud, pidasin teda üheks nende seast. Jäi vaid arusaamatuks, mida ta minust tahab. Pärast mõnda aega kestnud suhtlust otsustasin esmamulje ümberlükkamiseks või kinnitamiseks kasvõi korraks kohtuda. Mõeldud, tehtud. Esimesest veidi kohmetust kohtumisest sai teine, ja teisest kolmas. Tühja targutamist, milleks olin valmistunud, mu kõrvad ei kuulnudki. Jah, meie väljendusviisid olid ja on endiselt erinevad, kuid see ei takistanud meil teineteist tundma õppimast. Minu esialgsest vastumeelsusest sai kiiresti sügav huvi teise inimese elu ja mõtete vastu. Tunnikesed teetassi taga muutusid märkamatult terveteks õhtuteks. Leidsin temas mõttekaaslase ja sõbra. Isegi kui me mõlemad lootsime mingil hetkel meie suhtest “midagi enamat”, suutsime me siiski reaalsustaju säilitada. Me ei lasknud end pimestada kõigest kaunist, mis meid ühendas, vaid nägime ka seda, mis ei lase meil olukordadest ja inimestest üleastudes teineteises igavest armastust otsima hakata. Seega õpetas see tutvus mulle ettevaatlikkust nii eelduste kui ootuste suhtes.
Ja tõepoolest on minu elus ette tulnud ka selliseid ideaalseid tingimusi, kus puuduvad kõik eeldused ja ootused. Mõned kuud tagasi sattusin esmakordselt Eesti Teosoofia Ühingu loengutele. Sisenesin ruumi, milles oli paarkümmend inimest. Võtsin istet kõige viimases reas. Hetke pärast peatus minu pilk eespool teistest veidi eemal akende all asetseval toolil istuval naisterahval. Meie pilgud kohtusid vaid hetk pärast seda kui olin istet võtnud. Temas oli midagi tuttavlikku. Ka loengu ajal pöördus minu pilk ikka ja jälle temale. Mõistusega ei suutnud ma haarata ühtki asja tema välimuses, mis oleks pidanud mind köitma. Loengute vaheajal sattusime põgusalt vestlema. Ma isegi ei mäleta, millest me rääkisime. Kindlasti ei olnud see midagi erakordset. Päeva lõppedes palus ta minult e-postiaadressi, et saaksime ühendust võtta. Ta rääkis, et elab Soomes ja ma võin alati kirjutada ja külla tulla kui Helsingisse satun. Olin hämmingus. Oli selge, et justkui mitte millestki sündinud sümpaatia oli mõlemapoolne. Nüüdseks oleme juba kuid kirjavahetuses, milles jagame oma mõtteid ja tundeid kõige siiramal ja avatumal moel.
Esmamulje tekkimine on täiesti loomulik. Ometigi kinnitavad kogemused ja uuringud, et esmamuljet ei maksa pimesi usaldada. Pigem oodata ja vaadata… Võime avastada, et vähemalt sama palju kui räägib esmamulje võõrast inimesest, räägib ta ka meist endist – meie varasematest kogemustest, ootustest ja meeleolust. Aga see pole veel kõik. On leitud, et vähem küpsed isiksused lähtuvad esmamulje kujundamisel sagedamini välimusest ja kõige nähtavamatest iseloomujoontest ning täidavad lüngad stereotüüpse mõtlemise või iseendaga samastamise teel. Küpsemad isiksused suudavad tundmatut inimest objektiivsemalt, kuid kaugeltki mitte terviklikult tajuda. Samuti sõltub esmamulje uue tuttava domineerivatest iseloomuomadustest.
Esmamulje peab sagedamini paika ekstravertsete, pessimistlike, kohusetundlike ja intellektuaalselt võimekate inimestega tutvudes. Raskemini suudab esmamulje tabada varjatuma ja keerukama hingeeluga inimeste omadusi nagu neurootilisus, avatus uuele ja empaatilisus. Mida sellest kõigest järeldada? Ilmselt seda, et esmamulje kujuneb suure hulga tegurite koostoimel ning kui meil ei ole just selgeltnägija võimeid nii iseenda kui teiste suhtes, tasub alati anda suhetele aega omasoodu areneda.
Paljud inimesed ei paljasta oma tegelikku olemust ei esimesel, teisel ega ka kolmandal kohtumisel. Kui nüüd järele mõelda, siis mitte ükski ajaproovile vastupidanud suhe minu elus ei ole alanud tormiliste positiivsete tunnetega. Pigem on eluteed meid vaikselt kuid järjekindlalt teineteisele lähemale nihutanud, kuni põgusast tutvusest on saanud jagatud elu. Need on suhted, kus valitseb vabadus – jagatakse nii rõõme kui muresid, lubatakse teisel eksida ja kukkuda, olla üksi ja koos. Neis suhetes ei ole esmamulje loodud piiranguid, ootusi ja oletusi, mis püüavad inimest reaalsusest välja rebida. Teha temast pühak või patune, sõber või vaenlane.
Allikad:
1. Carney D, et al. A thin slice perspective on the accuracy of first impressions. Journal of Research in Personality 2007;41:1054-72.
2. Human LJ, et al. Through the looking glass clearly: accuracy and assumed similarity in well-adjusted individuals’ first imperssions. Journal of Personality and Social Psychology 2011;100(2):349-64.
3. Olivola CY, et al. Fooled by first impressions? Reexamining the diagnostic value of appearance-based inferences. Journal of Experimental Social Psychology 2010;46:315-24.
4. Lorenzo GL, et al. What is beautiful is good and more accurately understood: physical attractiveness and accuracy in first imperssions of personality. Psychological Science 2010;21(12):1777-82.
Allikas: http://vikerkaarelood.kengo.ee
