Kui maailmas oleks rohkem inimesi, kes teeksid otsuseid südame tasandilt, siis elaksime maailmas, mille vibratsioon ja olukord oleks praegusest üsna erinev. Õnneks on paljudel see metamorfoosi protsess käimas ja loodetavasti muunduvad paljud tõugud juba varsti liblikateks.
Vähemalt kord aastas vajun mõttesse. Vaatlen kõrvalt elu, inimesi, olukordi, suhteid ning jõuan järeldusele, et kogu aeg me tahame midagi. Paremat tööd, seksikamat naist, hoolitsevamat meest, suuremat maja, ägedamat autot jne. See kõik tundub totaalne nonsenss. Miks? Sest selles puudub ilu – see on maatriks. Seesama väike või suur ego meie sees kogu aeg kõneleb. Vahet pidamata. Nagu väike nartsissistlik pärdik meie õlal.
Kitsendagem spektrit. Vaadakem seda suhte seisukohalt. Meil on enda partnerile tavaliselt mustmiljon nõudmist, endale kordi vähem. Ja siis me imestame, miks suhete keskmist eluiga saab mõõta paljudel juhtudel mitte aastates, vaid pigem kuudes ja nädalates. Ongi juhtunud see, et tänapäeval armastatakse asju ja kasutatakse inimesi, mitte vastupidi. Millal jõuab meie teadvusse äratundmine, mis paneb meid mõistma, et meie suhted ümbritsevaga muutuvad harmooniliseks ja rahuldustpakkuvaks hetkel, mil õpime ise kinkima enne, kui midagi endale küsime. Ja sealt äkki veel samm edasi, õpime kinkima/andma/avama tingimusteta.
Naised otsivad enda ellu unistuste meest ja mehedki soovivad enda kõrvale muusat. Kedagi, keda armastada ja kelle armastusel lasta end sisemiselt paitada. Aga pagan, tundub, et Unistuste Robertosid on vähem kui naisi, kes tahaksid neile küüned sisse lüüa, ja Liis Lemsalusid on ka Maarjamaal ainult üks.
Naised, kes oma printsi otsivad, millal te viimati ennast kõrvalt vaatasite ja esitasite endale küsimuse, kas te ise annate printsessi möödu välja? Ja mehed, heast töökohast, kiirest autost ja Armani särgist võib väheseks jääda, et väärt naisele muljet avaldada. Ja nii siis mehed astuvadki konstantselt rehade otsa ja kohtuvad nõidadega, kellest üks luual kiirem kui teine. Ja naised komistavad liiga tihti igasugu trollide, lollide ja stalkerite otsa, sest nad veel ei taha sellist partnerit, keda nad vajavad, vaid sellist partnerit, keda nad enda meelest tahavad.
Mis mu jutu mõte on? Enamik inimesi tahab muudkui saada. Ja alati sa tõmbad ligi endasarnast! Seega kui mõtled, miks sa oled sattunud mölakate, eneseimetlejate, emotsionaalse või füüsilise vägivallatseja otsa, siis tõenäoliselt põhjusel, et sa ei armasta ega väärtusta veel ennast ise piisavalt. Ning kuni sa seda ei tee, viskabki elu sulle kodaratesse toikad selliste meeste näol.
Armastus tahab anda, ego võtta. Mis oleks, kui enne suhtesse minekut õpiksime esmalt tundma, ja mis olulisem, aktsepteerima enda sügavusi, nõrkusi, tugevusi. Mõtestama lahti maailma enda ümber. Vaatama peeglisse nii, et ei pööra pilku ära, kui näeme miskit, mis teeb haiget või pole pealt nii läikiv kui sooviksime. Mis oleks, kui me ei kasutaks inimest, kelle oleme enda kõrvale valinud, enda isiklike ja isekate puuduste ja valude tuimestamiseks. Kui võtaksime ise vastutuse enda valukehade neutraliseerimise, ebakindlustega tegelemise, elu pühitsemise, mõtestamise ja tunnetamistarkuse eest. Selleks et mõte vaikiks ja süda kõneleks. Mis oleks, kui esimest korda elus päriselt armastaksime end? Ning alles siis leiaksime suure tõenäosusega enda kõrvale sellise partneri, keda oleme siiani vaid armastusromaanides ja filmides kohanud, ning äkki siis viimaks suudaksime elus lõpuks kellegi teise kõrval mitte lihtsalt armastada, vaid olla/saada armastuseks. Ja anda enne, kui tahta. Määdzik! Printse ja haldjaid on terve ilm täis. Vahel nad ise veel ei tea seda ja vahel nad on sellises rüüs, et sa ei tunne neid kohe ära. Aga juba väike prints teadis, et tähtsaim on silmale nähtamatu.
Autor: Margus Vaher
Allikas: Margus Vaher “Tee mehe südamesse”, kirjastus Pilgrim
