Facebook on inimestele meeltmööda. Suur osa 900 miljoni aktiivse kasutaja tegevusest on seotud mitte teiste inimeste vaid nende endaga. Sajad miljonid turgutavad Facebooki sisse logides oma enesekindlust. Sellisele järeldusele jõudsid USA Georgia ülikooli psühholoogid.
Brittany Gentile ja Keith Campbell uurisid sotsiaalvõrkude mõju enesehinnangule ja eneseimetlusele. Katsetes osalesid 18-22 aasta vanused üliõpilased, kes uuendasid oma MySpace´i või Facebooki lehekülgi või kasutasid Google Mapsi. Seejärel täitsid vabatahtlikud enesehinnangu ja nartsissismi küsimustiku.
Selgus, et MySpace’i aktiivsed kasutajad kipuvad olema eneseimetlejad, seevastu Facebookis aega viitvatel inimestel on kõrgem enesehinnang.
MySpace´i kasutajad osalesid eksperimendis 2008. aastal, kui võrgustikul üle oli saja miljoni aktiivse kasutaja. Praeguseks on sinna jäänud 25 miljonit inimest. Facebooki kasutajate uuring pärineb möödunud aastast.
Mõlema veebikülje kasutajate puhul kehtis seaduspära, et suurem sõprade arv tähendas kõrgemat nartsissismi taset. “Enese imetlemine on stabiilne isiksuseomadus. Kuid juba veerandtunnine isikliku MySpace´i lehe toimetamine muutis inimese hinnangut selle kohta, kui palju ta ennast armastab. Sotsiaalvõrgustikel võib olla isiksuse arengule ja identiteedile väga suur mõju,” selgitas Gentile.
Põhjused, miks ühte tüüpi sotsiaalvõrk suurendas eneseimetlust, teine aga tõstis enesehinnangut on seotud veebikülgede ülesehitusega. MySpace´i konto sarnaneb isiklikule veebilehele, kuhu saab näiteks enda tehtud muusikat üles laadida. Selle võrgustiku kaudu on kuulsaks saanud mitmed lauljad. Facebooki kontode välimus seevastu on sarnane.
Enesehinnangu ja enesearmastuse kasvu on psühholoogid näidanud juba alates 1980ndatest aastatest. Sotsiaalvõrgustikel on selles oluline roll, kuid nad pole enesekultuse ainsaks põhjuseks. Näiteks Facebook on kõigest seitse aastat vana, see võrk toidab ühiskonnas tükk aega varem tekkinud egomaaniat.
Campbelli sõnul ei saa enesekindlust turgutada vaid Facebooki abiga. Samas pole selles midagi halba, kui aeg-ajalt saadakse sotsiaalvõrkudest positiivseid emotsioone. “Ideaalsel juhul põhineb inimese enesehinnang sellel, et ta on oma eluga rahul. Tema lähisuhetega on kõik korras, tööl jõuab ta püstitatud eesmärkideni. Seda pole võimalik saavutada kiirkorras ning ainult Facebooki abil,” ütles Campbell.
Norra Bergeni ülikooli psühholoog Cecilie Schou Andreassen töötas välja skaala, mille põhjal saab igaüks hinnata, kas tema Facebooki-kasutus jääb tervislikkuse piiresse. Selleks analüüsis uurija ligi viiesaja vabatahtliku internetikasutust, iseloomuomadusi ning unerütmi. Selgus, et liigsel Facebooki-lembusel on palju ühiseid jooni narkosõltuvuse ja alkoholismiga.
Suhtlusvõrgu-sõltuvuse hindamiseks soovitas Andresson kasutada järgmisi küsimusi, mida hinnatakse viiepallisel skaalal (1 – väga harva, 2- harva, 3- mõnikord – 4 – sageli ja 5 – väga sageli).
• Kulutad palju aega mõeldes Facebookist või plaanides selle kasutamist.
• Soovid Facebooki aina rohkem kasutada.
• Kasutad Facebooki oma murede unustamiseks.
• Oled proovinud olla vähem aega Facebookis, kuid see pole õnnestunud.
• Muutud rahutuks või murelikuks, kui sa ei saa Facebooki kasutada.
• Kasutad Facebooki nii palju, et see mõjutab sinu töö- ja õppeedukust.
Küsimustik sai nimeks Bergeni Facebooki-sõltuvuse skaala. Andreassen leidis, et kui vähemalt neljale küsimusele vastatakse “sageli” või “alati”, on ilmselt tegemist Facebooki-sõltuvusega.
Andreasseni sõnul klammerduvad suhtlusvõrku peamiselt noored inimesed. Ka ebakindlad ja ärevad kasutavad Facebooki väga tihti, ilmselt seetõttu, et neil on internetis kergem suhelda. Ambitsioonikad hästi korraldatud eluga inimesed seevastu kasutavad suhtlusvõrgustikku oma elu loomuliku osana ega muutu sellest sõltuvaks.
“Meie uurimuste kohaselt on naistel suurem risk Facebookist sõltuvusse sattuda. Ilmselt on selle põhjuseks suhtlusvõrgu sotsiaalne olemus,” selgitas Andreassen. Uurija sõnul on sotsiaalvõrgust sõltuvusse sattumine seotud ka ekstravertsusega. Lisaks kipuvad Facebooki-armastajate une ja ärkamise ajad olema nihutatud.
Uurimused on ilmunud ajakirjades Psychological Reports ja Computers in Human Behavior.
Autor: Piret Pappel
Allikas: www.novaator.ee
