Inimene on teisele inimesele ohtlik, sest tema eest tuleb ennast kaitsta, kuna teine inimene oskab ja võib teha haiget oma sõna, käe või tegudega. Inimese sees on hirm kogeda valu kõikvõimalikul moel, et ta ei oska enam ainult ühte asja karta, vaid ta tunneb üleni hirmu teise inimese ees. Raske on lasta vaenlane enda lähedale, lubada ennast puudutada, katsuda ja kogeda teist, olla avatud, mis tähendab, abitu ja kaitsetuna, teise meelevallas olemist. Inimene ei usalda teist inimest, sest kusagil, teel käies, kadus usk ja jäi uskumus, et teine inimene on oht, kirjutab Marianne Umborg.
Inimesed on unustanud Hinged eneste sees ja vaatavad ning suhtlevad Maailmaga oma isiklike tunnete mätta otsast. Inimesed ei näe ja seega ei loe neile Hingede olemas olemine, sest olulisemaks saab see, millisena inimene inimesega kohtudes väljendub. Inimesed teevad üksteisele haiget, kuid nad ei mäleta enam eneste osa suuremast pildist ja nad ei oska näha teist Hinge, kes seisab nende ees.
