aju sellega toime tuleb? Kuidas suudaks see kolju sees paiknev niiske, beežikas-roosa, 1,4 kilo kaaluv rasvkoetomp esile kutsuda midagi nõnda müstilist nagu seda on enese kogemine sellesama beežikas-roosa tombuna ning selle külge kinnituva kehana?
Chalmersi kuulajaskonna oli tardumusest välja raputanud see viis, kuidas ta küsimuse sõnastas. Hameroff jutustas, kuidas ta kohvipausi ajal kõrvu kikitades publiku seas ringi luusis nagu näitekirjanik esietendusel. “Kõik ahhetasid: Suur Probleem! Jah, Suur Probleem! Just sellega peamegi tegelema!” Filosoofid olid aastasadu pead murdnud nn vaim peab koosnema mingist erilisest mittemateriaalsest ainesest, mille jaoks loodusseadused ei kehti ja et see peab olema jumalikku päritolu.
See religioosne ja mõnevõrra “kanajalgadel” püsiv arusaam, mida nimetatakse kartesiaanlikuks dualismiks, oli valdav ka 18. sajandil, kuni esimeste katseteni moodsate aju-uurimismeetodite vallas. Ent see seisukoht oli ette määratud alla jääma üha ilmalikumate vaadetega institutsionaalsele teadusele, mille põhiprintsiibiks oli füsikalism ehk seisukoht, et kõik eksisteeriv on füüsiline. Sellele vaatamata kestis ka veel neuroteaduse arengu hoogustumise ajal 20. sajandil olukord, mil kuskilt ei paistnud esile kerkivat arvestatavat alternatiivi kartesiaanlikule dualismile. Nõnda sai sellest vähehaaval tabuteema. Ei leidunud kuigi palju neid, kes oleks kahelnud, et aju ja teadvus on omavahel tihedalt seotud: kes selles kahtleb, proovigu oma aju kööginoaga torkida ja vaadaku, mis juhtub teadvusega. Aga kuidas nad on seotud, või äkki polegi neil tegelikult mingit vahet? See oli endiselt müsteerium, mille üle juurdlemine oli kõige lihtsam jätta tugitoolifilosoofide mureks. Veel aastast 1989 leiame rahvusvahelisest psühholoogiasõnastikust (International Dictionary of Psychology) briti psühholoogi keha sohver”, kui kasutada spirituaalsete raamatute autori Alan Wattsi väljendit. Aga tunnistada seda kui teaduslikku normi tähendaks loodusseaduste ümberkirjutamist. Kõik meie teadmised universumi kohta räägivad meile sellest, et reaalsus koosneb üksnes füüsilistest asjadest: aatomitest ja nende vilkalt põrkuvatest ja kombineeruvatest koostisosakestest. Kõige rohkem on kriitikutel pinnuks silmas olnud küsimus, et kui see mittemateriaalne mentaalne element tõesti eksisteerib, siis kuidas suudab see materiaalseid asju liigutada – näiteks siis, kui valutunne sunnib mind oma sõrmi kastruli äärest kiiresti eemale tõmbama?
Sellest hoolimata on teadusmaailmast aeg-ajalt pudenenud intrigeerivaid viiteid sellele, et hüpoteetiline viirastuslik lisaelement on siiski midagi reaalset. Millalgi 1970ndatel sattus neuroloog Lawrence Weiskrantzi patsiendiks tollases Londoni riiklikus närvihaiguste hospidalis keegi, keda nimetati “DB”-ks ja kes oli ajukahjustuse tõttu osaliselt pime, nõnda et osa tema vasakpoolsest nägemisväljast oli tema jaoks nähtamatu. Weiskrantz korraldas katse, mille käigus näitas talle rööpjooni, mis jäid DB jaoks nähtamatusse alasse, küsides DB-lt, kas jooned paiknevad vertikaalselt või horisontaalselt. DB muidugi protesteeris, et ta ei näe üldse mingeid jooni. Kuid Weiskrantz nõudis, et ta prooviks siiski pakkuda, kumba pidi jooned on – ja DB pakkumine oli õige 90% juhtudest. Tõenäoliselt nägi tema aju siiski neid jooni, kuid teadvusesse see ei jõudnud. Ühe tõlgenduse kohaselt oli DB pooleldi zombi, kelle aju oli nagu aju ikka, kuid sellel puudus osaliselt maagiline teadvuskomponent.
Chalmers teab, kui pööraselt uskumatuna võivad tema ideed teistele tunduda ja ei lase end sellest pidurdada. Filosoofiakonverentsidel meeldib talle lavale ronida ja laulda “Zombi bluusi”, nutulaulu, kus zombi hädaldab teadvuse puudumise üle. (“Ma käitun nagu sina / teen kõike nagu sina / aga ma ei tea / mida tähendab olla nagu sina.”) Chalmersi kommentaar: “Laulu iva on, et mõtle, kui nõme oleks olla zombi. Teadvus on see, mis teeb elu elamisväärseks, ja minul pole isegi seda – mul on vaid zombi-bluus.” Laulu esitamine tuleb Chalmersil praegu paremini välja kui üle kümne aasta tagasi, mil ta veel püüdis viisi pidada. “Ma olen aru saanud, et see kõlab paremini lihtsalt röökides,” arvab Chalmers.
Teadvuse-poleemika on esile kutsunud rohkem raevu ja mudaloopimist kui ükski teine moodsa filosoofia valdkond. See probleem kipub inimesi segadusse ajama, kusjuures vastanduvad osapooled ei ole mitte lihtsalt lahkarvamusel, vaid kalduvad oma vastaste vaateid pidama vaieldamatult naeruväärseteks. Tuntud äärmuslik näide selle kohta puudutab Kanadas sündinud filosoofi Ted Honderichi, kelle raamatut “Teadvusest” kirjeldas tema kolleeg filosoof Colin McGinn oma 2007. aasta artiklis järgnevate sõnadega: “banaalne ja mõttelage”, “piinlik”, “absurdne”, “keskpärasus vaheldub naeruväärsuse ning lausjubedusega”. Joonealuses märkuses lisab McGinn: “Arvustus ei ole siin ära toodud minu poolt algselt kirjutatud kujul. Toimetajad palusid mul kasutada leebemat keelepruuki ja seda ma ka tegin.” (Kallaletung võis osaliselt olla ajendatud ühest lõigust Honderichi autobiograafias, kus ta mainib oma “väikest kolleegi Colin McGinni”; Honderichi enda sõnade kohaselt olevat McGinn närvi läinud selle peale, et Honderich oli McGinni tüdruksõbra kohta kasutanud väljendit “mitte nii ilmetu kui tema endine tüdruk”.)
Õigluse huvides tuleb märkida, et McGinni karjäär toetubki suures osas sellisele materdavale stiilile. Kuid veidi viisakamalt väljendatud mäslevad tundmused on selles valdkonnas siiski üsna igapäevane nähtus. Sugugi mitte kõik ei ole nõus sellega, et Suur Probleem kui selline üldse eksisteerib, suhtudes Chalmersi sõnadest vallandunud debatti kui mõttetusse peaga vastu müüri jooksmisse. Kõrge kaliibriga ateist ja Bostoni lähedal paikneva Tuftsi ülikooli professor Daniel Dennett on veendunud, et teadvus, nii nagu seda ollakse harjunud ette kujutama, on tegelikult illusioon: ei ole olemas midagi muud peale käsnja ajuolluse ja see käsnjas ollus ei kutsu esile mingit teadvuse moodi asja. Kaine mõistus võib meile öelda, et eksisteerib sisekogemuse subjektiivne maailm – kuid kaine mõistus ütles meile ka seda, et Päike tiirleb ümber Maa ja et Maa on lame. Dennetti teooria järgi on teadvus nagu mustkunstitrikk: aju tavapärase funktsionaalsusega lihtsalt kaasneb mulje, nagu toimuks midagi mittefüüsilist. Püüd leida reaalset, omaette eksistentsiga teadvuse-nimelist asja on Dennetti meelest sama totter kui oleks väita, et raamatukangelased nagu Sherlock Holmes või Harry Potter koosnevad erilisest ainest, mida tuleks nimetada “fiktoplasmaks” – selline idee oleks tobe ja tarbetu, kuna need tegelased päriselt nagunii ei eksisteeri. Selles faasis kipuvad vaidlused tavaliselt mattuma skeptiliste naerupahvakute ja pearaputuste laviini alla, sest kumbki vastasleer ei suuda uskuda, et teine pool väidetavat tõsiselt võtab. Dennetti vastaste jaoks on selge, et ta lihtsalt üritab eitada kõigi jaoks iseenesestmõistetava – nägemisega, lõhnatajuga, emotsioonidega jne seotud sisekogemuse olemasolu. (Chalmers on naljatledes välja käinud ka hüpoteesi, et Dennett ise on ilmselt zombi.) See sarnaneb sellega, kui keegi väidaks: vähki ei ole olemas, kuid ma olen leiutanud efektiivse vähiravi. Mitmed Dennetti kuulsaima raamatu “Teadvuse seletus” (Consciousness Explained) kritiseerijad on teinud nalja, et raamatu pealkiri võiks pigem olla “Teadvusekaotus” (Consciousness Explained Away). Dennett vastab süüdistustele temale iseloomulikul pilvitul moel: asjade olematuks seletamine ongi teadlaste ülesanne. Kui füüsikud kunagi avastasid, et ainuke asi, mis eristab kulda hõbedast, on nende aatomisiseste osakeste arv, siis võis juhtuda, et inimesed tundsid end petetuna, kuna nende jaoks oluline kulla “kullalisus” ja hõbeda “hõbesus” oli olematuks seletatud. Tänapäeval aga nõustuvad kõik sellega, et kulla teevad kullaks ja hõbeda hõbedaks tegelikult ainult aatomisisesed erisused. Seega peaksime Dennetti meelest möönma, ükskõik kui raske see meile ka ei tundu, et teadvus pole muud kui lihtlabane aju oma tavapärases elutegevuses.
“Teaduse ajalugu on tulvil juhtudest, mil üht või teist nähtust peeti läbini unikaalseks, kui arvati, et selle mehaanikat ei ole võimalik kirjeldada, et me kunagi ei mõista seda, et universumis pole mitte midagi muud sellelaadset.” Need sõnad kuuluvad Patricia Churchlandile California ülikoolist, kes nimetab ennast “neurofilosoofiks” ja kes on üks Chalmersi kõige tulisematest kriitikutest. Churchlandi seisukoht Suure Probleemi kohta, mis kajastub ka nendes sapistes sõnarõhkudes, on see, et tegu on nonsensiga, mis on filosoofidele palju aastaid kasumit tootnud ja mida nad seetõttu üha uuesti taaselustada katsuvad, kartes probleemi lõplikku likvideerimist teaduse poolt. Vaadake pretsedente: 17. sajandil olid õpetlased veendunud, et valgus ei saa olla füüsilise maailma osa – et see pidi olema midagi üleloomulikku, väljaspool loodusseaduseid asetsevat. Või kasvõi elu ise – kunagised teadlased olid veendunud, et pidi olemas olema mingi maagiline hingus – élan vital, – mis eristab elusolendeid masinatest. Aga loomulikult ei saanud seda olla. Valgus on elektromagnetiline kiirgus ja elu on lihtsalt silt, mille abil me märgistame teatud objekte, millel on võime kasvada ja paljuneda. Varem või hiljem tõestab neuroteadus meile, et teadvus pole midagi muud kui rida ajuseisundeid. Churchland rääkis: “Teaduse ajalugu võimaldab sul asjad perspektiivi seada, näidates, kui lihtne on ennast veenda sedasorti mõtlemise adekvaatsuses – et kui minu suur ja imeline aju ei suuda lahendust välja haududa, siis on kahtlemata tegu väga-väga suure probleemiga.”
Iga natukese aja tagant pakutakse probleemile välja mõni uus lahendus. Kirjanduses vohavad viited “globaalse tööruumi teooriale”, “egotunnelitele”, “mikrotuubulitele” ja kvantteooria võimalikele edasiarendustele. Kuid kõigi nende teooriate tõestamatus on pannud mõningaid mõtlejaid, nende seas ka Colin McGinni välja käima paeluva, kuid lõplikku käegalöömist tähendava väljavaate: võibolla oleme loodud sellistena, et meil ei saagi põhimõtteliselt kunagi olla võimalik Suurt Probleemi lahendada? Lõppude lõpuks on meie ajud arenenud praktiliste ellujäämise ja paljunemisega seotud probleemidega tegeledes. Puudub põhjus eeldada, et inimaju suudab lahti harutada ükskõik kui keerulise filosoofilise sasipuntra, mille tema kaela veeretame. Seda seisukohta on hakatud nimetama “müsteriaanluseks” – 1960ndatel tegutsenud Michigani rokkbändi ? and the Mysterians järgi, kes ise omakorda sai bändinimeidee ühest Jaapani ulmefilmist. Seisukoha tuumaks on aga tegelikult hoopis oletus, mille kohaselt raskused teadvuse seletamisel ei kujuta endast üldse midagi müstilist: see lihtsalt käib üle inimvõimete. Kui meile valmistab suuri raskusi teadvuse füüsikaline mõtestamine, siis võibolla on põhjuseks see, et me oleme, nagu ütleb Ameerika filosoof Josh Weisberg, selles suhtes sarnased “oravatele, kes üritavad mõista kvantmehaanikat”. Teisisõnu: seda lihtsalt ei saa juhtuma.
***
Või siiski. Nimelt on viimastel aastatel paljud teadlased ja filosoofid, nende seas ka Chalmers ning Koch, uuesti tõsiselt kaaluma hakanud seisukohta, mida on peetud veidraks ja mis seetõttu on rohkem kui sajandi jooksul põlu all olnud, kui välja arvata idamaiste vaimutraditsioonide ja new age’i kurioossemate suundade järgijad. Jutt käib “panpsühhismist”, peadpööritavast arusaamast, et kogu universum võib olla teadvusel, või et kõigel on vähemalt teadvuse potentsiaal, või et teadvus avaldub kõige puhul teatud konfiguratsioonidesse asetatuna. Koch möönab, et see võib tunduda tobedana. Ta on kirjutanud, et kui panpsühhism kõne alla tuleb, siis “jäädakse mind tihti taipamatult nüri ilmega vahtima”. Ent Suure Probleemiga maadeldes tuleb hullumeelsetesse teooriatesse suhtuda kui töökeskkonna loomulikku ohutegurisse. Pealegi võib panpsühhism aidata lahendust leida mõistatusele, mis on algusest peale teadvuseuuringutega kaasas käinud: kui inimestel on teadvus, samuti ahvidel ja tõenäoliselt koertel ja sigadel, ja võibolla ka lindudel – heakene küll, aga kuhu söandame tõmmata piiri?
Koch kasvas üles Saksamaal sündinud katoliiklaste peres ja neil oli Purzeli-nimeline taksikoer. Kuna ta oli koer, siis kiriku õpetuse järgi tal hinge olla ei saanud. Kuid mure pani teda niutsuma ja valu kiunuma. Kogu tema käitumine jättis mulje “rikkast sise-elust”. Nüüdisajal räägitakse harva hinge-teemast, kuid üldiselt siiski oletatakse, et paljud loomariigi esindajad on inimesele sarnaselt teadvusel ja et ka koer tunneb vigastuse korral valu. Peamurdmist tekitab aga äratundmine, et puudub loogiline alus teadvuse eeldamisega pidama jääda koerte või varblaste või hiirte või putukate juurde, ja tegelikult ka mitte puude või kivide juurde. Kuna me ei tea, mis viisil imetajate aju teadvust esile kutsub, siis me ei saa kindlalt öelda, et seda teevad ainult imetajate ajud. Enamgi veel, me ei saa kindlad olla selles, et teadvus on üldse kuidagi ajuga seotud. Kuni selleni välja, et New York Review of Books veergudelt võib leida nii Kochi kui Chalmersi sulest pärinevaid väiteid selle kohta, et näiteks tavaline termostaat või siis suitsuanduris sisalduv fotodiood võib põhimõtteliselt olla teadvusel.
Põhjendus on järgnev. Füüsikutele ei valmista raskusi tunnistada, et teatud reaalsuse fundamentaalsed aspektid – nagu ruum, mass või elektrilaeng – lihtsalt eksisteerivad. Neid ei saa seletada kui millegi muu tulemust. Teatud punktist edasi ei saa enam seletustega minna. Panpsühhistid oletavad, et ka teadvus võib olla midagi sellist. Ja kui see on nii, siis puudub arvestatav põhjus eeldamaks, et teadvus esineb üksnes teatud tüüpi mateeriaga seotuna.
Koch on seda ideed koos neuroteadlase ja psühhiaatri Giulio Tononiga edasi arendanud traditsioonilisest panpsühhismist piiritletumaks ja täpsemaks. Nende meelest võib ükskõik mis olla teadvusel, kuid ainult juhul, kui selles sisalduv informatsioon on piisavalt organiseerunud ja vastastikuses ühenduses. Inimaju vastab muidugi sellele tingimusele, nagu ka kasside ja koerte aju, olgugi et nende teadvus on meie omaga võrreldes ilmselt teistsugune. Kuid põhimõtteliselt võiks sellele tingimusele vastavaks lugeda ka näiteks internetti või nutitelefoni või termostaati. (Eetilised järelmid on murettekitavad: kas peaksime suhtuma teadvusel masinatesse samasuguse hoolitsusega kui loomadesse? Koch igatahes püüdvat kõndides vältida putukate otsa astumist.)
Tononi ja Kochi “informatsiooni integratsiooni teooria” on erinevalt paljudest teistest Suure Probleemi teemalistest mõttelendudest isegi katseliselt kontrollitud. Tononi poolt juhitud teadlaste rühm konstrueeris seadme, mis võimaldab aju elektripingega stimuleerida mõõtmaks, kui kõrge on närviühenduste seotuse ja organiseerituse või “integreerituse” tase. Nagu võiski arvata, siis sügavasse unefaasi jõudes või üldtuimestussüsti mõju all teadvust kaotades näitab seade ühtlasi ka ajuintegratsioonitaseme langust. Oma liikumatuses teadvusele jäävate “locked-in” ehk sisselukustussündroomi all kannatavate patsientide ajuintegratsioonitase jääb kõrgeks, kuid teadvusetute koomapatsientide tase mitte. Koch on arvamusel, et kui piisaval määral sedasorti tõendusmaterjali koguda, siis peaks põhimõtteliselt olema võimalik ükskõik mis seadeldise kohta öelda, kas see on teadvusel või mitte, seadmes sisalduva info komplekssust mõõtes.
Aga isegi kui me suudaksime nõustuda imekspandava väitega, et nutitelefon võib olla teadvusel, siis kuidas võiksime kindlad olla, et see tõesti nii on? Kas pole nii, et ainult nutitelefon ise võib seda teada? Selle küsimuse peale kehitab Koch õlgu: “Sellega on samamoodi kui mustade aukudega. Mina isiklikult pole viibinud mustas augus. Mul ei ole endal musta augu kogemust. Kuid see teooria [mis prognoosib mustade aukude esinemist] näib alati tõele vastavat, nii et ma kaldun sellega nõustuma.”
Paljudel põhjustel oleksin ma rahul, kui just selline teooria viimaks Suure Probleemi alistaks. Ühest küljest võiksime siis loobuda usust viirastuslikesse aju sees elutsevatesse meelesubstantsidesse ja pääseksime ühtlasi loodusseaduste pea peale pööramisest. Teisest küljest ei tarvitseks meil ka tunnistada veidrat ning hingetut hüpoteesi, mille kohaselt teadvust ei olegi, kuna on ju selge, et olemas see siiski on. Panpsühhismi järgi on see lausa kõikjal. Universum pakatab sellest.
Möödunud aasta juunis kohtusid mitmed kõige väljapaistvamad teadvuseteemalistes vaidlustes osalejad – nende hulgas ka Chalmers, Churchland ja Dennett – kõrgemastilise jahtlaeva pardal, et võtta ette retk keset Gröönimaa jääpankasid. Merekonverentsi finantseeris venelasest IT-ettevõtja Dmitri Volkov, kes on ühtlasi Moskva teadvuseuuringute keskuse rajaja. Umbes 30 akadeemikut ja kraadiõppurit veetsid koos meeskonnaga ühe nädala tumedatel vetel liueldes, möödudes eemal terenduvatest lumemütsidega mägedest ja liustikest, hingates sisse karget, keskendumist soodustavat õhku, üritades järjekordselt teadvuseprobleemiga rinda pista. Hommikuti korraldati matkasid ümbruskonna saartel või uudistati sealsete iidsete kivihurtsikute varemeid. Õhtupoolikutel toimusid laeval konverentsi-istungid. Chalmersi jaoks see miljöö üksnes süvendas müsteeriumi akuutsust – kuidas on võimalik tunda oma põskedel arktilist tuult, lasta end kaasa haarata maalilisest hallide, valgete ja roheliste varjundite vaheldumisest ja siiski väita, et teadvuslik kogemus on ebareaalne, või et see on lihtsalt tavalise mateeria tavapärase talitluse kaasnähtuseks?
Küsimus oli retooriline. Dennettit ja Churchlandi ümber veenda ei olnud võimalik. Õigupoolest ei ole Chalmersil erilist usku konsensuse saavutamisse järgneva sajandi jooksul. “Võib juhtuda, et mõne jahmatava arenguhüppe tulemusel tunduvad meie teadvuse-vaidlused tulevikuinimestele nagu meile Darwini-eelsete teadlaste bioloogia-alased vaidlused,” arvas Chalmers. “Aga ma ei üllatuks sugugi, kui saja aasta pärast on neuroteadus tohutult kaugele arenenud, aju on täielikult kaardistatud – kuid mõned inimesed siiski küsivad: “Olgu, aga kuidas see kõik on teadvusega seotud?” Samal ajal kui teised räägivad: “Ei-ei-ei – see ju ongi teadvus!”” Gröönimaa-kruiis päädis kollegiaalses, vastastikuse mõistmatuse õhkkonnas.
Kui suudetaks kindlalt tõestada, et inimvaim ei suuda ainsana mõista just iseennast, siis oleks selles midagi poeetilist, kuid samas ka sügavat pettumust valmistavat. Kuskil peab olema vastus. Ja selle ülesleidmine ei ole mitte vähetähtis. Võiks isegi öelda, et mitte miski ei saa olla sellest vähem tähtis – sest kõik, mis elus vähegi loeb, teeb seda üksnes oma mõju kaudu teadvusel olevatele ajudele. Ometi pole meil põhjust uskuda selle vastuse poole seilates, et meie ajud suudavad tõesti meid kohale kanda üle selle ookeani. Ega ka mitte seda, kas me kunagi, olles maabunud mõnda kaugesse randa, kus neuroteadus on filosoofiale käe ulatanud, komistades seal Suure Probleemi lahenduse otsa, üldse ära tunneme, et oleme selle üles leidnud.
Algallikas: The Guardian
Allikas: Telegram.ee
