Nad väiksed põrgulised on mu oma magamistoast välja söönud. Tõsi mis tõsi: mu kaks last – Mirjam ja Joosep – laiutavad Liina ja minu abieluvoodis ning ruumi on seal lisaks neile vaid ühele inimesele. Seletamatagi selge, et mina see üks inimene ei ole. Nii ei olegi mul juba pikemat aega midagi muud üle jäänud kui vabatahtlikult kaotust tunnistada ning Mirjami tillukesse voodisse õhtuti tuttu pugeda. Olen ma selle üle õnnetu? Oh ei.
Ma ärkan hommikuti kaunis vara, nende ridade kirjutamise päeval natuke enne viit. Teen kohvi, vaatan uudiseid (mis nende ridade kirjutamise ajal murelikeks osutuvad) ja hakkan ootama hetke, mil ülejäänud pere kargud alla võtab. See juhtub hiljemalt pool kaheksa, mil magamistoast, kus ma veel pool aastat täieõiguslikult ööbimas olin käinud, rõõmsad hääled kostma hakkavad. Üks hääl on veidi vanem kui teine, teine hääl veidi abitum kui esimene. Nad ärkavad.
Uniste silmade ja naerul suudega jõnglased veerevad voodist välja ning heaendeline müdin tähendab seda, et mõne sekundi pärast ripuvad Mirjam ja Joosep mu kaela otsas ning kirjeldavad unenägusid, mille vaatamise nad just lõpetanud olid. Üks peaaegu täiuslike eestikeelsete lausete, teine lustliku lalina abil. Tundub, et unenäod olid ilusad. Ma kuulan oma lapsi ja lihtne see pole, sest ükshaaval rääkimist tuleb neil alles õppida. Nagu suuremat osa sotsiaalsetest oskustest, aga õnneks on meil aega.
Meil on aega Mirjam lasteaeda viia, Joosepi esimestele sammudele kaasa elada, õhtul üheskoos “Frozenit” vaadata ning ammuli sui kuulata, kuidas preili Raud peaaegu veatult oma lemmikfilmi laule kaasa ümiseb (jah – inglise keeles!).Meil on aega, sest aega tuleb võtta. Ma olen õppinud seda tegema, sest lapsed on kõige tähtsam asi elus. Minu jaoks on everyday like isadepäev.
Autor: Mihkel Raud
Loe lähemalt Mihkel Raua eneseavastuseretkest tema uuest raamatust “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”.
Sinu käes on elulooline eneseabiraamat, mis algab seal, kus lõppes minu romaan „Musta pori näkku”. 21-aastaselt seisin ma lihtsa valiku ees: kas joon veel mõne kuu ja suren ära või keeran pudelile lõplikult korgi peale ja jään ellu. Ma otsustasin elada. Järgneva 25 aastaga sai minust tuntud muusik, edukas kirjanik, nõutud saatejuht ja kardetud talendikohtunik. Selles raamatus tutvustan ma nippe, mida ma kõige selle saavutamiseks kasutasin. Tarvita neid targalt ja sa jõuad palju kaugemale kui mina.
