Kui 1970. aastatel hakati rääkima säästvast arengust, siis keskenduti peamiselt taastumatute loodusressursside jätkumisele. Räägiti, et me peame looduse ressursse haldama selliselt, et neid jätkuks ka tulevaste põlvede vajaduste rahuldamiseks. Ajaline perspektiiv loodusvarade säilimiseks oli pigem sajandites mõõdetav. Kunagi tulevikus juhtuv loodusvarade otsalõppemine pole inimkonnale väga motiiveeriv olnud ja oma käitumist pole muudetud. Liiatigi pole inimkonna ajaloos ükski loodusvara kunagi otsa saanud.
Seitsmekümnendatel oli kuumaks teemaks vase hind. Vask oli kallis metall, kuna kogu telekommunikatsioon põhines vasest ühendustel. Räägiti vase maardlate otsalõppemisest ja arengu peatumisest. Siis aga muutus tehnoloogia, infot hakati edastama optiliselt ja vase hind kukkus.
Loodusvarade otsalõppemist pole Maal kunagi karta vaja.
Ka meie põlevkivi ei saa kunagi otsa. Ühel hetkel ei ole põlevkivi meile enam lihtsalt kättesaadav. Samamoodi nafta või mineraalid. Ühel hetkel on nafta maa seest välja pumpamine nii kallis ja energiamahukas, et seda ei tasu enam teha. Sellisest olukorrast aitab meid üle tehnoloogia muutus. Seda on inimkonna ajaloos korduvalt juhtunud. Ei lõppenud ju ka kiviaeg mitte kivide otsalõppemise tõttu, vaid tehnoloogia muutuse tagajärjel.
Tänapäeval rääkides jätkusuutlikust arengust, ei ole fookuses vaid loodusvarade küsimus. Inimkonna tulevase heaolu määrab hoopis olulisemalt ökosüsteemide poolt pakutavate hüvede kvaliteet. Tänu loodusvarade kasutamisele ja teaduse saavutustele on inimkonna arvukus viimase saja aasta jooksul neljakordistunud. Tööstustoodang aga kasvanud 40 korda.
See tähendab piltlikult seda, et igaühel meist on kümme korda rohkem asju, kui meie vanaemadel ja vanaisadel. Me sööme paremini, me oleme paremini haritud, meie tervis on paremini hoitud ja me elame palju kauem. See kõik on tulnud teiste liikide ja ökosüsteemide arvelt. Sajandi jooksul oleme me atmosfääri paisanud täiendavalt kasvuhoonegaase, mis on endaga kaasa toonud tagasisidemehhanismide käivitumise, mille tõttu jõuab erinevatest ökosüsteemidest atmosfääri palju rohkem kasvuhoonegaase kui inimene toota on jõudnud. Me oleme käivitanud liikide massilise väljasuremise. See on toimunud kiiremini kui varasemad viis massilist väljasuremist.
Esmakordselt Maa geoloogilise ajaloo jooksul on liikide väljasuremise põhjustanud üks bioloogiline olend.
Praegu elab Maal arvuliselt kui ka massi poolest rohkem neid loomi, keda me söögiks tarvitame, nagu sigu ja veiseid, kui ülejäänud suurimetajaid. Me oleme võtnud teistelt liikidelt nende elukohad, raiunud maha metsad, mürgitanud ja plastikuga üle ujutanud ookeanid. Oleme viljakuse hävitanud enam kui 45% põllumajanduseks sobivatel muldadel.
Ka Eestis leiame me põhjaveest põllumajandusmürkide jälgi. Ligikaudu üks miljard inimest saab joogiks tarvitada vaid vett, mis on saastunud inimväljaheidetega. Inimkonnana oleme me suutnud viimase saja aastaga muuta ökosüsteemide toimimist sellisel määral, et nende kvaliteedi langus hakkab ohustama meie heaolu.
Need samad suured hüved – sobiv kliima, puhas õhk, viljakas muld ja elurikkad ökosüsteemid on meie heaolu tagajad. Neid ei ole võimalik tehnoloogiate abil asendada. Ilma nendeta pole mitte midagi. Nende hüvede kvaliteedi langusest rääkides pole aga ajaline perspektiiv enam mitte sajandites mõõdetav, vaid mõnes aastas.
Veel pole hilja muuta ennast.
Loodusega toimuvat ei saa muuta loodusteadlased või keskkonnakorraldajad. Looduse muutmist meile sobivaks oleme katsetanud juba mõnda aega. Loodus on suutnud sellega mõnda aega ka toime tulla. Kuid edasi me selliselt toimida ei saa. Meie peame muutuma.
Me peame ümber hindama, mis määrab meie heaolu. Kas järjekordne uus tehnikavidin, särisev praesteik, plastikkõrs kihisevas joogis. Või määrab meie heaolu isiklik areng mõtestatud elu, head suhted lähedastega, loomingulisus, suhtlemine kogukonnas, rõõm mitmekesisest loodusest. Arusaam sellest, et me oleme ökosüsteemi osa ja meie eluolu sõltub ökosüsteemi tervisest peab muutuma meie eluviisi ja poliitikate aluseks. Vaid elurikas loodus, mitmekesine kultuurielu, võrdselt jagatud küllus ja head sotsiaalsed suhted saavad tagada meie ja meie laste heaolu.
Autor: Mihkel Kangur, ökoloogia vanemteadur ja jätkusuutliku arengu dotsent Tallinna ülikoolis
Tallinna ülikoolis, Eesti Geograafia Seltsi president. Sündinud Võrtsjärve Limnoloogia Jaamas (Eesti Maaülikooli järvekeskuses) ja üles kasvanud järveuurijate peres. Ülikoolis õppis geoökoloogiat ja ökoloogiat. Kõik tööd olid seotud taimkatte jääajajärgse perioodi arengu uuringutega. 2013. aastal avaldas koos kolleegidega artikli milles autorid näitasid, et Eesti taimkatte arengut on viimasel 2000-3000 aastal mõjutanud inimtegevus rohkem kui kliima. Artiklist tulnud mõistmise järel pühendus üha enam säästva arengu hariduse teemadele, olles veendunud, et vaid hariduse kaudu saab esile kutsuda püsivad muutused ühiskonnas, mis võimaldaks inimkonnal näha ka Eesti 200. juubelit.
Registreeru tasuta loengule kodulehel Uuring: inimkond moodustab vaid 0,01% kõigist elusolenditest, aga on hävitanud 83% kõigist imetajatest
Läänemere surnud tsoonid on hoiatuseks kogu maailmale
Keskkonnateadlane: katastroof tuleb, küsimus pole mitte “kas?”, vaid “millal?”
“Elu pärast Googlet”: tulevikuvisioonid teemal ühiskond, töö, keskkond, inimene
Tsivilisatsioon läheneb hukule ebavõrdsuse tõttu
