Laste valukehad väljenduvad mõnikord tujukuse või endassetõmbumisena. Laps muutub tusaseks, keeldub suhtlemast ja võib nukku kaisutades või pöialt imedes nurgas istuda. Valukehad võivad avalduda ka nutu- või jonnihoogudena. Laps kisab, võib põrandale pikali viskuda või märatsema hakata. Nurjunud soovid võivad väga kergesti valukeha käivitada ning areneva ego tahtmiste jõud võib olla väga tugev. Vanemad saavad vaid abitult ja mõistmatult, oma silmi uskumata pealt vaadata, kuidas nende väike ingel mõne sekundiga väikeseks koletiseks moondub. "Kust selline õnnetu-olek küll tuleb?" imestavad nad.
Suuremal või vähemal määral on tegu lapse osaga inimkonna kollektiivsest valukehast, mis ulatub ajas tagasi inimego algete juurde. Kuid laps võib juba ka olla leppinud oma vanemate valukehadest pärineva valuga, ja nii võivad vanemad lapses näha omaenda peegelpilti. Eriti mõjutavad vanemate valukehad ülitundlikke lapsi.
