Mida te teete seal Tenerifel? Kas igav ei hakka nii pikalt puhates?

„Mida te seal kogu selle aja teete? Kas igav ei hakka nii pikalt puhates?“ Nende küsimuste peale tõusevad minu kulmud jätkuvalt juuksepiirini. Palungi seepeale küsijal mõelda, kas tal endal on igav oma elu elada, sest kui jätta kõrvale lumelükkamine, koerte sopaste käppade pesemine ning ellujäämise tagamiseks pidev ahjukütmine, siis elame me nii Eestis kui Tenerifel päris sarnast tavalise inimese elu. Ikka ärkame hommikul äratuskella tervituse peale üles. Siis lapsed kooli, poetiir, paar tundi tööd kodu- või kohvikukontoris, kerge trenn tolmuimeja, triikraua ja puhta pesu hunnikuga, tagasi arvuti taha, lapsed koolist koju, söök ja õppimine, trenn, maalitund, õppimine, söök ja laipväsinuna voodisse kukkumine. See on tegelikult neil päevil minu üksikema nädala maksimumprogramm. Üldiselt on elus siiski helgeid värve rohkem kui pelgalt arvuti- ja transportteenuse osutamine, kirjutab Triin Raave oma raamatus „Tenerifel tegelikult“.

Ega seda edasi-tagasi sõitmist nii palju olekski, kui esimesele aastale eelnenud luurekuul ei oleks lapsed (jälle!) üksteise kallal nokkinud ning pereisa kannatust viimase piirini viinud. Mööda Playa San Juani tänavaid kõndides jõuame kõige kriitilisemal hetkel akendeni, mille tagant kostuv lärm paneb meid kõiki kõrvu kikitama. Nähes, et tegemist on mingisuguse trenniga, haarab Henrik Oskaril lihtsalt kõrvust, tõstab ta uksest sisse ja pursib segakeeles küsimuse „Kas poiss tohib trenni tulla?“.

Seotud