Kui sageli sa lapsena hoovis teistega kontaktmänge mängisid? ... isaga kätt surusid? ... vennaga näppu tirisid? ... vahetunnis kulli mängisid? ... kedagi togisid, kellelegi näppu kõrva torkasid, kedagi kõditasid või valusasti käsivarre pihta lõid? ... basseinis kulli mängisid? Paljude poiste puhul on füüsiline kontakt kasvuaastatel loomulik - kui nad vaid saaks, teeks poisid igast mängust, tegevusest või autosõidust kontaktspordi. Suuremaks saades õpime austama teiste inimeste isiklikku ruumi ja ei anna ka kätele enam voli. Kui kõrvale jätta tervituseks käe andmine, viie viskamine ning mõni juhuslik riivamisi embus, suhtlevad täiskasvanud ilma füüsilist kontakti tekitamata. Me ei puuduta kedagi ja keegi ei puuduta meid. Mõnikord ei suhtle inimesed üksteist puudutades ka abielus olles.
Kui mesinädalad, mil kaasadel justkui ei saa teineteisest kunagi küll, on otsas, hakkavad paarid teineteisest distantseeruma ning puudutused muutuvad üha harvemaks. Kiire elutempo ning palju jooksvaid probleeme justkui ei võimaldagi üksteisega puudutusi jagada.
Umbes neli viiendikku abielus inimestest ei taju, et see probleem liiga traagiline oleks.
