Tänapäeval, kus elu ja selle õnnehetkedel on suurimaks väärtuseks maapealne eksistents, kiputakse jätma surm teisejärguliseks või hoopis kardetakse seda kui midagi väga võõrast ja hirmsaimat, mis üldse saab juhtuda.
Tegelikult on surm täiesti loomulik ja vajalik osa inimese eksitentsis, kuna seal, kus on elu, toimub ka pidevalt surm. Surmahirm on teadvuse ja keha omavaheline kokkulepe ja kooskõla, sest vaimul pole otseselt keha vaja – ta ei sõltu absoluutselt kehast, kuigi teadus ja meditsiin proovivad sisendada midagi muud.Vaimule on maine kehastus lihtsalt vajalik, et läbida maapealsed õppetunnid, mille läbi saaks karmaimpulsse muuta või isegi hävitada.Mõte peitub selles, et enne siia ilma tulekut oleme teinud energeetilised kokkulepped ja loonud sidemed, et hakata teatud õppetükke läbi võtma. Maa peale kehastudes me enam neid õppetunde ei mäleta ning seega võib karma muutmine osutuda raskemaks, kui meie hing arvata oskas.
