Alles oli suvi, siis saabusid jõulud ja juba korjame kodus jõuluehteid kokku. Varsti tuleb kevad, siis jaanipäev ja jälle jõulud. Kas sulle ei tundu, et kõik möödub liiga kiiresti? Kaob aeg ja oskus seda kõike nautida, tunda ja olla nendes ilusates hetkedes? Kuhu kadus ootus ja sentimentaalne tunne näha selle kõige ilu? Ehk märkasid sinagi, et keskmine eestlane kulutas jõulukinkidele 600 eurot, samal ajal, kui mõne taskus pole 60 sentigi. Meie aga rabeleme, nügime ja trügime poes, et saaks kiiremini oma kingid korvi kuhjatud. Pole oluline, kas Marile või Tõnule see kink meeldib, oluline, et eriti uhke välja näeks ja ikka midagi kinkida oleks. Suure tõenäosusega jääb see kink kapile seisma või suisa tagastatakse, sest see ei sobi. Kas teate, kui palju asju poodi tagastatakse peale jõule? Väga palju. See on jabur, kas ei tundu?
Enne jõule mõtlesin pikalt selle üle, mis oleks, kui kingitusi ei teekski. Selline valik oleks aga justkui meie senisele kasvatusele vastu astumine. Meile on õpetatud juba väikesest peale, et kinkide tegemine on viisakas ja kinkimata jätmine justkui teineteise ära unustamine. Kas see valmistaks piinlikust? Kui sellele nüüd mõtlema hakkad, siis saad aru, et see on lausa nii jabur, et ajab naerma. Kujuta ette, et sa ei tee kellegile raha nõudvaid kingitusi. Kirjutad paberitükikesele, et kingid aega ja ühiseid hetki. See jätaks mulje nagu sul poleks raha või oleksid kooner. Jah, ajab naerma, aga selliseks on meie maailm muutunud.
Kuhu kadus tunne?
Enne jõule hakkasin otsima oma jõulutunnet. Seda maagilist soojust sees, kui oled võtnud ahjust välja piparkoogid, pliidil hõõgub kuum hõõgvein ja tuba oma täis küünlaid. Ootus selle aja ees, mil pere saab kokku ja lõpuks on aega olla lihtsalt koos. Ootasin ja otsisin, aga seda tunnet ei tulnud. Küpsetasin piparkooke, panin hõõgveini tulele ja küünlad põlesid, aga mitte mingit tunnet ei olnud. Enne jõule hakkas hullumeelne planeerimine – kõik tahavad jõule pidada 24. detsembril nii nagu kord ja kohus, ometigi ühel õhtul ei jõua kolme kohta. Nii tuli valida, aga kes tahab teha sellist valikut. Jõululaua ääres lootsin ikka veel, äkki tunne tuleb. Sõin kõhu täis ja ainus, mida tundsin oli raske tunne kehas. Kingikuhja kõrval, kõht punnis ei olnud mitte mingit tunnet. Nii need jõulud möödusid oodates ja otsides tunnet, mida ei tulnudki.
Tuli aastavahetus. See imeline ja maagiline viimane päev aastast. Ikka polnud tunnet, see tekitas juba kurbust – kas olen inimene või masin, miks ma midagi ei tunne? Piinlik, jalad ja käed on otsas, süda lööb ja armastatu on mu kõrval. Kas olen lihtsalt tänamatu? Ei, see on midagi muud. Kas pole mitte nii, et mida vanemaks saame, seda vähem tunneme tähtpäevade üle seda müstilist tunnet. Kui aastaid tagasi oli ainus mõte, et näeks võimalikult hea välja, oleks hea pidu ja põnev seltskond, siis sel aastal oli kõik teisiti. Kodustes dressides ilutulestiku vaadates polnud erilist tunnet, aga samas ei mõistnud ma end ka tundetuses süüdi. Ühel hetkel mõistsin, et nüüd loebki vaid see, et uue aasta esimesel hetkel suudlevad mind õiged huuled ja ma tean, et kõige olulisem on minu kõrval. Enam pole vaja midagi tõestada, tõmmelda ega olla keegi teine. Jah, sel hetkel saingi aru, et ehkki tunnet pole, siis on armastus. Ja see ongi kõige olulisem.
Jabur asjade kokku kuhjamine
Hüppan nüüd korra ajas tagasi. Vahetult peale jõule sain aru, miks mul tunnet ei ole. Seda sellepärast, et mul on nii palju. Meenutan hetke, kui olin läinud üksi reisima. Mu kohvris oli vaid paar paari riideid, paar jalanõusid, arvuti ja isegi pesemisasju polnud. Raha oli pangakontol ainult näpuotsaga. Aga ma olin palju õnnelikum, kui täna vaadates suurt riidekappi. Teades, et ma võin iga hetk minna ja vedeleda sooja vee all. Valida suurest riiulist ja rikkalikust valikust erinevaid näomaske või muid naudinguid pakkuvaid tooteid. Mul on võimalus vaadata tundide viisi diivanil telekast ükskõik, mida ma soovin. Keeran tuppa nii palju sooja, kui hing ihkab. Mu kõrval on hindamatu mees, kelle peale saan alati kindel olla. Mul on kõik, mida alati olen tahtnud ja rohkemgi veel. Aga ma olen nii õnnetu. Ma ei oska rõõmu tunda. Kui saan uue mööblitüki, millest olen unistanud aastaid, siis kõnnin mööblipoest välja säratute silmade ja tuima näoga. Kui mõtlen, kes või mis oleksin ilma nende asjadeta, siis tunnen, et mitte midagi ei muutuks. Ma ei jääks millestki ilma, mul ei oleks vähem. Ilmselt oleks mul isegi rohkem ja oskaksin rohkem hinnata seda vähest.
Küsimus on selles, kas oleme ise nõrgad, et oleme langenud halastamatusse ühiskonna süsteemi, kus võidab see, kel surres rohkem asju on või on siiski ühsikonnal meie üle nii suur võim. Tõsi, meie valik on, kas me allume nendele allahindlustele, langeme reklaamide küüsi ja usume, et meil tõesti on vaja neid kõiki asju. Samas on meil valik eirata tungi osta midagi uut, et enda emotsioone toita või lihtsalt mugavamat elu kogeda. Kui see kõik oleks aga raskemini kättesaadavam, siis oskaks me seda hoopis rohkem hinnata. Tänapäeval ei pea justkui millegi nimel vaeva nägema. Kodus voodis olles saad kõik asjad ostetud, kui raha otsa saab, siis võtad laenu. Kõik tuleb nii kergelt kätte, et puudub oskus pingutada või seda hinnata.
Suurim väärtus on inimsuhted
Elu on justkui lõputu soovide karusell, kus võidab see, kes rohkem tahab ja rohkem saab. Või on see vastupidi? Mis seal salata, võitjad tunduvad meile need, kel on edukas ametikoht, hea väljanägemine, tublid lapsed, hea suhe ja kaunis kodu. On see kinni meis endis või ühiskonna normides, mis meile justkui ette on kirjutatud? Sattusin ühel pühapäeval vaatama seriaali, kus inimesed saadeti üksi metsa. Suure summa võitis see, kes kõige kauem vastu pidas. See seriaal haaras mind nii kaasa, et otsustasin kõik osad algusest peale ära vaadata. Viimases osas tuli kõige olulisem välja. Need inimesed mõistsid, kes nad on, kui neil ei ole mitte midagi. Nad mõistsid, et see ei olegi kõige olulisem, kui palju neil on. Loevad inimsuhted, mis on kõige suurem väärtus su elus. Need inimesed, kes on sinu kõrval, mitte need asjad, mis on su ümber.
Oled sa vaadanud inimeste silmadesse, kel on nii vähe. Nende silmad säravad. Võrdle lapsi, kellel on kõik, mida süda ihkab lastega, kellel on armastavad vanemad, aga puudub suur mänguasjahunnik toanurgas. Kas märkad, kuidas nende silmad rohkem säravad? Nad oskavad rohkem vaeva näha, et järgmine mänguasi saada. Nad on selle nimel paremad lapsed ja nende lapsepõlv on rikkalikum. Nendest saavad inimesed, kes ei oska tahta nii palju, kui saada võiks. Kas see kõik on kinni meie lapsepõlves või hoopiski ühiskonnas, kus üles kasvame? Mida rohkem meil on, seda rohkem me tahame. Mida rohkem me endale lubada saame, seda õnnetumad me oleme. Ometigi on meil võimalus – vabaneda kõigest, mis meid ei teeni ja õppida elama vähesemaga. See on sinu valik, tee see valik juba täna.
Autor: Tuuli Mäemat
Vaata ka Tuuli Mäemati raamatu “Otsingud” kohta kirjastus Pilgrim kodulehelt.
