Tahaks nii väga soovitada lahutajatele – kui Sa oled vallatud vihast, valust ja vimmast, segavad need tunded Sind koostöö tegemisel. Ükskõik, kas Sa oled see, kes suhtest lahkus, või see, kelle juurest lahkuti – ära sajata oma partnerile kurja saatust. Otsi abi oma vihaga toimetulemiseks terapeudi juurest, lapsele on igal juhul parem, kui ta teine vanem on elu ja tervise juures. Teie koostöö on meede – päästerõngas, mis päästab lapse valujõkke uppumast. Koostööd tegevate vanemate lapsel jäävad mõlemad vanemad alles ja tal on valu palju vähem. Koostööd tegevate vanemate lastel tekib pärast lahkuminekut ajapikku turvatunne, et vanemate vanemlik liit toimib hoolimata nende eluteede lahknemisest. Lapsed ei oska seda niimoodi muidugi sõnastada, aga seda nad tunnevad. Ära tekita oma valu pärast lapsele valu juurde, soovitab Katrin Saali Saul oma raamatus „„Kärgpere käsiraamat“.
Lapsele käib vanemate suhtepuntra mõistmine üle jõu. Lihtne selgitus annab lapsele kindlustunde, et tema pole olukorras süüdi ega lahkumineku eest ka kuidagi vastutav. Saladus – miks vanematevaheline paarisuhe purunes – vaevab last.
Kui laps ei tea, mis juhtus, tekivad tal fantaasiad oma vanemate suhte purunemise kohta, mis võivad olla tegelikkusest õudsemad. Laste fantaasiates on lapse omavastutus sageli suur: „Oh oleksin ma olnud parem laps, poleks mu vanemad lahutanud! Ma olin paha laps, seepärast läks issi või emme ära! Kui ma oleksin oma emmele/issile tähtis, tahaks ta ju ikka minuga koos olla!“
Ära räägi liiga vähe, aga ära räägi ka liiga palju. Säästa last lahkumineku valusatest detailidest. Lapsel pole vaja näha teie halvustavat kirjavahetust või kurje meilisõnumeid.
Ükskõik kui kuri Sa oma partneri peale ka oled, säästa last, ära hävita lapse südames teisest vanemast positiivset kujundit. Ära valgusta last teemal: „Milline su teine vanem tegelikult on!“ Ära kunagi ütle: „Ma pidin lahkuma, sest su ema või isa on üks isekas mõrd või süüdimatu kaabakas!“ Last lõhub teadmine, et üks vanem arvab, et teine on millegi pärast väga halb.
Ära kunagi ütle: „Emme või issi jättis meid maha, sest ta ei armasta meid enam“. See üks lause võib muuta Su lapse enesehinnangut ja seeläbi saatust. Selle lause tulemus võib olla otsus väikeses peas: „Ma pole armastusväärne“.
Pigem nendi, et otsustasime lahku minna, kasvasime lahku, meil olid erinevad vajadused, tegime mõlemad vigu, aga sind armastame me mõlemad endiselt ja sina saad meie mõlemaga vabalt edasi suhelda. Mida suurem laps, kel juba endal kogemus olemas, et ka head sõbrad võivad tülli pöörata või et elu viib inimesi lahku, seda enam ta mõistab lahkuminekut.
Olulisem, kui põhjalik analüüs lahkuminekuni viinud süülistest tegevustest ning vigadest, on lapsele edastada, mis saab edasi. Millised elumuutused ees ootavad, kuhu laps elama jääb, kas senine elukoht jääb alles või on oodata kolimist, kuidas toimub suhtlemine teise vanemaga? Anna lapsele ette teada, mis järgmisena juhtub, millal keegi kuhugi kolib, millal ta teist vanemat jälle näeb. Ära räägi sündmustest, mis saavad toimuma kunagi abstraktses tulevikus. Anna ülevaade praegustest sammudest.
Selleks, et laps midagi mõistaks, on tal vaja infot. Pole vaja, et teise vanema hukkamõistmine koormaks lapse südant. Seepärast ongi mõistlik just suurema lapse ees tunnistada ka enda osa lahkumineku loos. Ükskõik mis teie vahel juhtus, te olete oma lapse ainsad vanemad. Ära mängi jaanalindu oma vigade suhtes. Aga loomulikult arvesta selle juures lapse vanusega.
Kuigi enamasti saadab lahutajaid süütunne lastele põhjustatud valu pärast (ja see süütunne varjutab nii mõnigi kord lahkuminekust loodetud õnnetunde), kinnitavad spetsialistid, kes on uurinud lahutuste pikaajalist mõju lastele, et lapsed toibuvad lahutusest ning nad ei tundu täiskasvanueas oluliselt rohkem psüühiliselt häirunud kui tavaperedest võrsunud lapsed.
Terapeudid näevad umbes võrdses koguses nii neid inimesi, kes on traumeeritud oma vanemate lahkuminekust, kui neid, kes on traumeeritud sellest, et nende vanemad ei läinud lahku. Vanemate lahutus iseenesest pole veel mingi garantii traumeeritud saamiseks. Sageli on avalikult tülitsevate vanemate lapsed traumeeritud oma vanemate mittetoimivast suhtest juba ammu enne lahkuminekut.
Lahutusjärgsed traumad ei tulene lahkuminekust kui suhte lõpetamise protsessist, vaid sellest, kuidas lahku mindi, vanemate reaktsioonidest lahutusele ja sellele järgnevale elukorraldusele. Traumeeriv on vanemate sõda ning laste ees ja peal väljaelatud valu. Kahjuks võivad kõik terapeudid oma praksisest leida lugusid, kus ekspartneritevaheline viha on suurem kui nende armastus oma laste vastu ning sellisel juhul ei tule koostööst midagi välja. Vastastikune mõistmine, austus ja paindlikkus annavad põhjust loota, et lahkuminek ja sellele järgnev kärgpere kogemus ei traumeeri last. Austuse puudumine, jäik suhtumine ja enesekesksus toodavad materjali potentsiaalseteks traumadeks.
Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katrin Saali Sauli raamatust „Kärgpere käsiraamat“.
