Juba praegu kannatab maailmas toidupuuduse käes peaaegu miljard inimest ning põllumajandusmaa edasisel suurendamisel on piirid. Probleemi muudavad tõsisemaks ülekalastamine, kasvav veepuudus ning taimekasvatust raskendav kliimamuutus, kirjutas The Guardian.
Pool sajandit tagasi elas maakeral poole vähem inimesi ning siis peeti terendavate näljahädade lahenduseks rohelist revolutsiooni – hübriidseemnete ja keemiliste väetiste kasutamise massilist suurendamist. Selle tulemusel toodetakse täna toiduaineid kaks korda rohkem kui inimpõlv tagasi, kuid me kasutame selleks ka kolm korda rohkem vett. Rahvaarvu kiire kasvamise tingimustes on vaja seega ümber mõtestada kogu maa- ja veekasutus.
Vetikad
Üks võimalus põllumaad suures koguses juurde saada on vetikafarmide rajamine. Vetikad kasvavad kiiresti meres, reostunud vees ning paikades, kus toiduvili tavaliselt häviks.
Suuremad lennundus- ja laevandusettevõtted uurivad võimalusi, et hakata kütusena kasutama vetikaõli. Teadlaste sõnul suudaks vetikafarmid toota optimaalsetes tingimustes ühel hektaril kuni 100 000 liitrit õli. Võrdluseks: ühel hektaril kasvatatavast maisist saaks kõigest alla 3500 liitri bioetanooli. Lisaks saab vetikaid kasutada loomasööda ja väetisena.
Ainuüksi USAs vabaneks bioetanooli tootmise vetikaõliga asendamisel üle 15 miljoni hektari põllumaad ning iga aasta hoitaks kokku miljardeid liitreid kastmisvett. Ka on paljud vetikaliigid söödavad, näiteks Hiinas ja Jaapanis juba süüakse enam kui 50 liiki vetikaid. Lisaks aitavad need kõrvaldada atmosfäärist süsihappegaasi ning neist saab rasvu, õlisid ja suhkruid.
Tehisliha
Tehisliha kasvatatakse tüvirakkudest ning see ei erine tavalisest lihast. Teadlaste sõnul on kunstliku liha tootmine oluline, sest Hiina ja teised kasvavad majandused on suurendanud nõudlust liha järele, mistõttu on kasvanud surve muuta üha rohkem metsa põllumaaks. Kariloomad ja nende sööt võtavad juba praegu enda alla poole kogu maailma haritavast maast, USAs läheb loomasöödaks ligi 70 protsenti teraviljast.
Tehisliha tootmise võimalusi on siiani uuritud peamiselt Euroopas ning esimest kunstlikult toodetud lihast hamburgeri tvõib oodata juba järgmisel aastal. See ei pruugi olla aga kuigi isuäratav, sest lihale annavad värvi ja maitset veri ning rasv, mida on tüvirakkudest keeruline ja kulukas saada. Uuringud on aga näidanud, et tehisliha tootmiseks kulub pärislihast oluliselt vähem vett, energiat ja maad.
Uued teraviljad
Hiina ja Filipiinide teadlased teatasid eelmisel aastal, et on ilma geneetilise muundamiseta aretanud “rohelise superriisi” – riisisordid, mis annavad suurema saagi ning on põuale, üleujutustele, mereveele, putukatele ja haigustele vastupidavamad. Nende lähiaastatel kasutusele võetavate riisisortide suuremast saagikusest piisaks täiendavalt 100 miljoni inimese toitmiseks.
Viimase kahe aastakümne jooksul on taimekasvatuses siiski peamiselt rahastatud geenimuundamisuuringuid, mistõttu on oodata elujõulisemaid ning muuhulgas vitamiinide ja tervislike rasvadega rikastatud teraviljasorte.
Eelmisel aastal kasutati geneetiliselt muundatud teravilja kasvatamiseks ligi 150 miljonit hektarit maad ehk umbes 10 protsenti kogu maailma haritavast maast, kuid enamus sellest oli kaetud peamiselt loomasöödaks mineva maisi, rapsi ja sojaga.
Kõrbete roheliseks muutmine
Enamus maismaast moodustavad kuivad ja põuased alad, mille lähimaks veekoguks on meri. Briti leiutajal Charlie Patonil on visioon tohututest “merevee kasvuhoonetest”, kus kasvatatakse toiduaineid ja toodetakse elektrit.
Neis kasvuhoonetes niisutatakse ja jahutatakse kuuma kõrbeõhku külma mereveega, mille tulemusel kondenseerub mage vesi. Kuna selline kasvuhoone toodab üle viie korra rohkem vett kui on vaja taimede kastmiseks, saab ülejääki kasutada ümbruskonnas kasvatatavate taimede jaoks.
Kui näiteks kolme aasta pärast valmivas projektis Sahara Forest on kõrbetingimustes teravilja kasvatamiseks kombineeritud erinevaid tehnoloogiaid, siis üheks lihtsaimaks, kuid samas ka kõige ambitsioonikamaks plaaniks on Aafrika suure rohelise müüri projekt – 11 riiki läbiv 15 kilomeetri laiune ja 7775 kilomeetri pikkune Senegalist Djiboutini ulatuv metsariba, mis peataks Sahara kõrbe laienemise lõunasse ning looks puu-, aed- ja teraviljade kasvatamiseks sobiliku mikrokliima.
Putukad
Üldiselt ei kohta Euroopa ja Ameerika menüüdes ritsikaid, rohutirtse, ämblikke, herilasi, usse, sipelgaid ja mardikaid, kuid Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Aasias süüakse neist vähemalt 1400 liiki. Kasvavate toiduhindade ja maanappuse tõttu on putukafarmide jõudmine meie koduõuele aja küsimus.
Paljud putukad on proteiinirikkad, madala rasva- ja kolesteroolisisaldusega ning neis leidub rohkelt rauda ja kaltsiumi. Putukafarmid võtavad ka vähe ruumi ja on tavalistest farmidest loodussõbralikumad.
Nii ÜRO kui Euroopa Liit on veendunud putukakasvatuse eelistes, näiteks Hollandi valitsus juba uurib putukafarmide rajamise võimalusi.
Autor: Jaak-Kristian Sutt
Allikas:www.novaator.ee
