Ühel ilusal juulikuu päeval sõitsin koos oma kolme lapsega Tallinnast Kuressaarde, bussireisi pikkus oli neli tundi. Võis aimata, et rännak kujuneb väljakutseks ning seepärast palusin igal lapsel haarata kaasa seljakott koos paari raamatu, joonistusvahendite ja mänguasjaga. Aga juba sõidu esimestel minutitel hakkasid kostuma: multikaid-multikaid! See ei meeldinud mulle üldse. Teadsin, et kui annan telefoni pihku, jäävadki nad seda alati bussi istudes nõudma. Niisiis otsustasin olla vapper ja teha reis läbi ekraanivabalt. Ka bussis polnud videoekraane näha.
Loomulikult tähendas see uljas otsus seda, et pidin oma kolme- kuni seitsmeaastaste laste jaoks olema kohal pea-aegu lakkamatult, et neil oleks kogu aeg mingi tegevus ees. Kui põnnidel hakkas väsimus end ilmutama ja rahutus üles kerima, pistsin neile ette snäkke ja pakkusin välja, mida järgmiseks teha. Reisi lõpus kippus lapsukestel võhm otsa saama, kiunusid ja vahetasid lakkamatult istekohti. Aga saime hakkama!
Kodustes tingimustes on ses mõttes vabadust rohkem, et saad multifilmi või arvutimängu nõudval lapsel lasta mööda tuba ringi lällata: tahan muultikaid! Igaaav on! Bussis pidi neile rohkem tegevusi ette lükkama, et me ei segaks teisi reisijaid. Eks sellise olukorra haldamine võib olla vanemale (eriti väsinud vanemale) lausa metsik pingutus ja teadlikkuse tase peab ikka kõrge olema, et ta nii lihtsalt ei murduks. Samas, minu kogemus kinnitab, et kui vanem suudab lapse agoonia välja kannatada ja oodata ära igavuse kulminatsiooni, leiutab laps endale lõpuks ise mingi põneva tegevuse.
Pärast bussisõitu mõtlesin õlgu väristades, KUI paljud arendavad ja loovad mängud-tegevused oleksid lastel jäänud kogemata (riisigalettidel lendavad mänguautod, värvimine-joonistamine ja visuaalsete mõistatuste lahendamine, anekdoodiraamatu lugemine ja sellest tulnud sõnamängud), kui ma oleks mitmel kriitilisel hetkel alla andnud ja ekraani ette lükanud. Mis on koaala lemmikjook? Kokakoaala. Aga mis on kuke lemmik? Kokakukk! Kukekoola! Aga lamba oma? (Paistsid aknast.) Kokamää! Lehma? (Möödusime parasjagu lehmakarjast.) Kokamuu! Ka perega pikemaid autootsi tehes teeme asju, milleks niisama mahti väga polegi. Näiteks laulame koos (meie lemmikuks on üks heatuju-laul, kuhu põimime sisse aknast paistvaid objekte: Kui sul tuju hea, siis hüüa “Politsei!”) või loendame numbreid, erinevates keeltes.
Sellest kuulsusrikkast Saaremaa-sõidust meenub veel üks seik. Kui olime praamile jõudnud, hüppasime bussist välja ja lapsed kekslesid üksteist nügides uurima, mis laeva seinas olevast august paistab. “Nende lastega pole küll mingit muret, saavad elus hakkama,” kuulsin ühtäkki selja tagant. Üks vanem härra vaatas meie parajalt kaoselist punti muhedal ilmel. “Vaat kui laps istub ainult ühe koha peal, siis on mure,” lausus ta. Hmm, muigasin. Võib-olla teab see Saare taat midagi rohkem, kui meie oma väljakutsete kaskaadis ja argisaginas taibata oskame?
Autor: Merle Liivak, ema ja ajakirjanik
Lugu ilmus augustilkuus Vikerraadio eetris neljapäeva õhtuti kell 19.05 ja kordusena teisipäeva südaöösel. Saadet saab igal ajal järelkuulata Katrin Saali Saul jätkab saates peamiselt paarisuhete teemadega. Uue hooaja teemaderingis on truudus ja truudusetus, hingehaavad, valetamine, ohvrienergia, seksuaalsuse kujunemine, alkoholi mõju ajule ja suhetele, õed-vennad, ärevus ning see, miks on harjumusi nii raske muuta.
Loe lisaks: Ära nii tee! 12 põhilist viga laste kasvatamisel, mida paljud vanemad teevad
Digitaalne heroiin: ekraanid, mis muudavad lapsed arututeks sõltlasteks
Digitaalne heroiin – kas me tajume ohtu, millesse oma lapsed paneme?
Toidusoovitused lastele: nendega ära liialda!
Praegu sünnivad tundliku intuitsiooniga erilised lapsed, kes on tulnud siia maailma aitama oma vanematel aegunud mustritest vabaneda
Kas facebook on nagu kokaiin, kanep või alkohol?
Muretu isa ja ettevaatlik ema
Kas sinu peres kasvab erivõimetega laps?
Miks lapsed võiksid iga ilmaga õues mängida
10 unustatud vaimset tõdemust laste kasvatamise kohta
