Vanasti eeldati, et mees oleks mehelik ja naine naiselik; et mees teeks meestetöid ja naine naistetöid; et mees teeniks leiba ja naine kasvataks lapsi. Rõhuv enamik inimkonnast arvab tänagi nii. Kuid mitte see osa, mis mahub nn Lääne tsivilisatsiooni piiresse. Või täpsemalt öeldes – Lääne tsivilisatsiooni üldkehtivad normid ei pea selliste hoiakute omamist ega ammugi väljendamist enam kombekohaseks. Selle juures pole täit selgust, mida näiteks sakslased, prantslased või ameeriklased naiste-meeste suhetest keskeltläbi arvavad, sest hoiakud on tegelikult mitmekesised ja “ametliku” ideoloogilise suuna kõrval eksisteerivad ka konservatiivsed, patriarhaalsed ja koguni (mees)šovinistlikud hoiakud. Läänes ei või mees iial teada, kas naisele mantli selga aitamine või ukse avamine toob kaasa tänuliku naeratuse või kõrvakiilu. Mis tähendab, et soorollide ja vastastikuste hoiakute osas valitseb segadus ja see segadus avaldub ka eestlaste hulgas. Võitlevate naisõiguslaste kõrval (keda on mõlemast soost) leidub ka põhimõttekindlaid traditsiooninõudjaid (keda on samuti mõlemast soost). Naisõiguslased taunivad eksisteerivat palgalõhet ja nõuavad sookvoote, traditsiooninõudjad on sookvootide vastu ja peavad teatud palgalõhet normaalseks, sest selle kompenseerivad nende arvates mõned teised asjaolud. Näiteks vähem palka saavate naiste abikaasade palav armastus ja hoolitsus. Aga ka naiste pikem eluiga ja väiksem edukate enesetappude arv.
Kui ajas kaugemale tagasi vaadata, traditsioonilisse põllumajanduslikku külaühiskonda, siis on eesti naine olnud suhteliselt iseseisev ja iseteadev. Põhiliseks inimkoosluseks oli talupere – mitte küla, nagu paljudel teistel rahvastel -, mille tipus olid peremees ja perenaine. Peresse kuulusid muidugi nende lapsed, nende vanemad, tavaliselt mõni sugulane (näiteks vallaliseks jäänud vend või õde), abitööjõud – vallalised tüdrukud ja sulased ning mõnikord ka mõni täiesti võõras inimene, kes üksinda poleks hakkama saanud.
Kõige kõrgem ülemus oli muidugi peremees ja temale tuli alluda ka perenaisel, kuid samas oli perenaise valduses suur osa talu majapidamisest, mille kohta peremehel tüüpilisel juhtumil sõnaõigust ei olnud. See valdkond oli kari, see tähendab lehmad ja nende toodang – piim ja piimasaadused. Neist saadud tulu ei läinud mitte peremehe, vaid perenaise kukrusse, kes seega oli teatudmääral iseseisev.
Meessoost sulased palkas peremees, naissoost sulased (tüdrukud) perenaine. Peremehe vastutusel oli põld ja põlluharimine, mis andis põhitoiduse – leiva. Sellega seoses olid peremehe valitsuse all ka põlluharijad loomad – härjad (vanemal ajal) ja hobused (uuemal ajal). Hobune oli muidugi ka sõiduvahend. Niisiis oli transpordivahend mehe hoole all ja nii on see teatavasti tänini nii eestlaste kui (vist) kõigi maailma rahvaste juures, kui kõnelda statistikast.
Ent kui maailmas ringi vaadata, siis tervikuna selline töö-jaotus väga tüüpiline ei ole. Pigem isegi ebatüüpiline. Enamasti harivad maad naised ja karjaga tegelevad mehed (kauboid, gautšod jne). Eestis olid asjad niisiis teisiti ja naiste sõnaõigus talu majandamisel järelikult suurem. Tänapäevaselt positsioonilt vaadatuna oli ühiskond mõnesaja aasta eest veel purupatriarhaalne. Kui pühapäeval kirikust koju sõitma hakati ja kõrtsi ees kinni peeti, istus naine vankril, kuni mees kõrtsis oma õlle- või viinajanu kustutas. Ja seltskonnas ei sobinud naisel meeste jutule vahele segada. Naised rääkisid omavahel naistejutte. Samas ei tea mitte keegi mitte kunagi, kes oli selles või teises peres tõeline ülemus. Nagu eesti – aga võib-olla ka rahvusvaheline- vanasõna ütleb: Mees on perekonna pea, aga naine on kael. Kael otsustab, kuspoole pea käänab. Või siis küsiti: Kelle jalas siin peres püksid on? See tähendab, et tõeline peremees võis olla ka naine.
Nii või teisiti on tõsiasi, et naiste võrdse kohtlemise poolest ei ole Eesti olnud sabassörkija, vaid pigem suhteliselt edumeelne. 1906. aastal said naised täieliku, nii aktiivse kui passiivse valimisõiguse Eesti naabermaal Soomes – esimesena maailmas. Samal ajal kaotati Eestis keeld naistel kõrgharidust omandada. Üldise valimisõiguse said Eesti naised 1917. aastal, kui see toimus kogu Vene impeeriumis, mis elas läbi lühikest demokraatiaperioodi. Niisiis ei ole eestlannadel seljataga võib-olla nii kuulsusrikast iseteadvat minevikku kui skandinaavlannadel, viikinginaistel, kes on maailmale pärandanud kõige kuulsama naisõiguslase Pipi Pikksuka näol, kuid samas on eestlaste patriarhaalsed piirangud (à la naise asi on vait olla) hakanud murenema paralleelselt samasuguse murenemisega Euroopas. See tähendab, et märksa varem kui suuremas osas muust maailmast.
Paljudes Aasia ühiskondades ei ole naisel tänini teemajasse asja või on sinna minek lausa keelatud. Väärib märkimist, et naise rolli mõtestamisel esineb teatav erinevus ka eestlaste ja eesti venelaste hoiakute vahel. Venelannad nõustuvad traditsiooniliste soorollidega kergemini ja on julgemalt naiselikud. Meestele see üldiselt meeldib, ehkki seda pole tänapäeval viisakas välja öelda. Veendunud naisõiguslaste arvates lokkab Eestis muidugi masendav meesšovinism, nii nagu peaaegu kõikjal, välja arvatud Skandinaavia.
Vanast ajast on säilinud hoiak, et naistele ei sobi teatud ametid, nagu näiteks päästja, korstnapühkija, sepp jmt; samuti ollakse üllatunud, kui näiteks tikkija, heegeldaja või lapsehoidja osutub meheks. Koolides, eriti algklassides, kohtab meesõpetajaid tänapäeval üliharva. Ka naisõpetajad ise leiavad, et meeste suurem esindatus tuleks kasuks nii õpilastele kui õpetajate kollektiivile. Samas on otsesõnu “meessoost õpetaja” otsimine rangelt keelatud, sest soolise võrdõiguse volinik näeb selles soolist diskrimineerimist.
Vaikimisi ootab siiski enamik eesti mehi, et nende abikaasa oleks oma lastele hea ema, tekitaks kodusoojust ja teeks ära kui mitte kõik, siis suure osa koduseid töid (söögitegemine, nõudepesu, pesupesemine, tubade koristamine). Tõsi, väga paljudes peredes on neist töödest kas poole või vähemalt mingi osa enda kanda võtnud mees. Alustades sellisel juhul tõenäoliselt söögitegemisest. Nimelt on üks osa mehi salaja üle naise õla naisteajakirjast lugenud, et kokkav mees võib olla seksikas. Tolmu pühkiva mehe kohta sellist asja ei kirjutata.
Enamik eesti naisi seevastu eeldab mehelt nii nagu kiviajalgi, et mees peret üleval peaks. Mis tänapäevases mahedamas vormis tähendab seda, et mees oleks majanduslikus mõttes pere peamine alustala. Sellest hargnevad muud (vaikimisi või valjult) eeldatud kohustused: mees vastutab perekonna auto(de) eest, ta peab vahetama või vahetada laskma katkise aknaklaasi, ta peab tagama, et perekonna eluruumid oleksid soojad (kas ostab puid või lõhub ise või maksab gaasi- ja elektriarveid) – Eesti on ikkagi põhjamaa ja soe tuba on eestlasele sama vajalik kui kalale vesi ja inglasele tee.
Võib muidugi juhtuda, et kõiki neid asju teeb iseteadev ja hakkaja eesti naine. Seda juhtumil, kui tal meest ei ole või kui tal on vilets mees. Alati ja kõikjal on olemas olnud seegi naisetüüp, kellele vilets mees mõnes mõttes meeldib. Kui see vilets mees purjus peaga koju tuleb, ütleb naine nagu muuseas: Naera, naera. Homme saad tappa.
Ja siis on veel mõni paikkondlik iseärasus. Näiteks on rannarahva ja eriti Saaremaa naised olnud traditsiooniliselt iseseisvamad ja iseteadvamad. See ei ole Skandinaavia mõju, ehkki saared on Rootsile kõige lähem Eesti piirkond. Pigem on asi selles, et mehed olid tihti pikalt merel – või ka mandril ehk “suurel maal” hooajatöödel – ja naine pidi kasvatama nii lapsi kui juhtima talumajapidamist. Niisiis varitseb pahaaimamatut turisti oht sattuda Eestis “kange saare naise peale”, kes ta laua alla joob, seejärel õlale viskab ja oma koopasse veab. Edasisest vaikib ajalugu.
Kui väga üldistatult ja kujundlikult kokku võtta, milline on ideaalne eesti pere enamiku eestlaste endi arvates, siis võiks öelda, et sellise pere hingeks on ema silmad ja südameks – majandusliku vereringe tagajaks – isa rahakott. Kuid nagu teada, on iga üldistus ka omamoodi liialdus. Eesti naised ei ole siiski pliidiraua külge aheldatud ning mehed saavad vähemalt pannkookide ja omletiga hakkama. Kui jällegi üldistada.
Sookvootidest on Eestis palju räägitud, kuid sätestatud neid seni ei ole. Võitlevad naisõiguslased väidavad, et praktikas toimub naiste tõrjumine iga vähegi juhtiva töökoha puhul, eriti kui alluvateks on mehed. Öeldakse, et eesti mehed ei talu, kui mõni naine neist targem on. Tõenäoliselt küll, ehkki keegi ei oska täpselt öelda, kas asi on targema isiku soos või lihtsalt selles, et ükski loll tarka ei salli. Nagu kõikjal mujalgi sünnitab selline olukord peegelprobleemi: ebakompetentsuse pärast mitte tööle võetud või vallandatud naine võib alati väita, et teda diskrimineeritakse soo pärast ja ideoloogilise kõrgepinge olukorras on raske objektiivselt kindlaks teha, kellel rohke mõigus on. Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis võib mees siiski suhteliselt rahulikult naisterahvale ust avada või mantlit selga aidata. Nilbeid märkusi ja pepulepatsutusi põlgab aga korralik eesti naine sama palju kui iga normaalne naine maailmas.
Allikas: Lauri Vahtre “Eestlane seest ja väljast”, kirjastus Pilgrim
