Kui mehelikkus kehastub aga suuresti tundetuks muutunud ja emotsionaalselt pinnapealseks rajatiseks – milles pesitseb hulk eelnevalt loodud ja muutmatuid käitumismustreid –, kössitab igasugune järelejäänud inimlikkus eikellegimaal. Ja seda jäävad kummitama haavatud poisipõlve summutatud karjed, ükskõik kui hästi me suudame seda varjata väliselt karmi käitumisega ja raskuste talumisega. Sellisesse olukorda sattunud mehed, kel seljas tugev turvis ja kes kaugel igasugusest empaatiast, võivad küll pealtnäha suuta vastu võtta tugevaid hoope ilma võpatamata või vihastamata – selle asemel et muutuda süngelt vaenulikuks –, kuid tegelikult kannatavad nad tugevalt ja on ära lõigatud tegelikust õnnest ja inimsuhetest saadavast rahuldusest.
Mulle meenub üks unenägu, mida nägin aastaid tagasi. Seisin suures ruumis paljude meestega, kes rääkisid omavahel, suitsetasid ja jalutasid ringi. Seda kõike tehes paistsid nad väga karmid, meestel olid seljas mustad nahktagid ja nende nägudel püsisid irvitavad näoilmed. Üks meestest lamas minu asjade peal. Kui palusin tal eemale liikuda, urises ta midagi arusaamatut. Lükkasin ta kõrvale, mispeale mees ründas mind koheselt. Me võitlesime ja ma surusin ta käelukuga pikali, ähvardades murda tema käeluu, kui ta minu asju rahule ei jäta. Viimaks pomises ta nõustumise märgiks. Tema sõbrad astusid ähvardavalt minu ümber; õhus oli tunda läheneva vägivalla hõngu. Ühtäkki tundsin end väga kindlalt, väga maiselt ja elavalt. Mind läbisid kaastunde lained. Ma vaatasin end rünnanud mehe silmadesse ja nägin seal mitte ainult tema omaloodud karmust, vaid ka tema sügavat kurbust, tema hingevalu ja hirmu – mehe tõrksa pilgu tagant näis vastu vaatavat hämmingus väike poiss. Ütlesin talle, mida nägin ja tundsin. Rääkisin omaenda suutlikkusest vägivalda tarvitada ja hirmust selle ees. Ka seda, kuidas nende tunnete olemasolu tunnistamine oli aidanud mul neid väljendada ja kasutada vägivallatutel ent siiski võimsatel viisidel.
Kõneledes tajusin, et see mees ja tema sõbrad ei saanud hästi mu öeldust aru, aga neile näis mu kõneviis meeldivat või vähemalt austasid nad seda. Ma lahkusin ruumist ja unenägu sellega lõppeski. Meeste kange iseloom minu nähtud unenäos pole midagi enamat kui mu enda kange iseloom. Algul olen ma viisakas, nagu ma seda olin oma vägivaldselt käituva isa noore kuuleka pojana. Siis hakkan ma võitlema, nagu ma seda tegin, kui soovisin võitu saada teistest meestest, sealhulgas ka oma isast. Minu võit teeb asjad ainult hullemaks. Kui näen, et ma olen sõna otseses mõttes igast küljest ümbritsetud ja olukorra käes lõksus, murran ma läbi enda seatud tingimustest, mis näevad ette teistele meestele kas järele andmise või nendega võitlemise, ning astun selle asemel lihtsalt täielikult praegusesse hetke.
Minu ründaja on segu kõigist poistest ja meestest, keda olen elus tundnud; teiste seas ka mina ise, kes oma haavatavusega ei sõbrunenud. Ma näen seda, mida tema ei näe – tema valu, tema armastuse puudust, üksindust ja pimedust. Ma näen, kui tühi on see maailm, mida valitseb liigne enesekontroll, karmus ja valgustamata vägi. Olen võimeline seda nägema ja sellest rääkima vaid seetõttu, et tean ka teistsugust maailma, kus olen lähedalt tutvust teinud omadustega, mis tavapärases tähenduses mehiseks ei liigitu.
Ilma oma haavatavuse ja helluseta olen ma halvatud ja lõksus tühermaal, mis on täis ülimaskuliinseid varje. Kinnistudes üha rohkem oma pehmesse olemusse, ilma et oma toorest mehist väge minetaksin, ja leides oma haavatavuses jõu olla täielikult mina ise, huvitab mind üha vähem ja vähem enese tõestamine ning oma mehisuse demonstreerimine mehise tundetuse pimedale siseringile – minu unenäo mustadele nahktagidele. Ükskõik kui palju nende käitumine mind ka ei tülgastaks, mu süda tunneb neile kaasa. Nad luusivad minu sees ringi, hämarad ja kalgid.
Olen püüdnud kogu väest neist vabaneda, nendega lõpparvet teha, isegi neist kõrgemale tõusta, eriti oma õrnemate tunnete tunnistamise teel. Minu võistlushimu ja jõulisus on sageli pealtnäha jäänud ette minu arengule. Kuid need omadused, need “mehised“ tunnused, on sama palju minu osa kui mu õrnus või pehmus. Lihtne on neid pimedas nurgas hoida või neist lahti öelda, neile mustad nahktagid selga panna, aga pole sugugi lihtne nendega lähedast suhet luua, neid oma olemise siseringi tuua, nende energiaid tagasi võtta ja endasse põimida, sealjuures nende vaatenurka mitte omaks võttes.
On ülitähtis oma mehisuse selliste mõõtmega silmitsi seista, ilma neilt kirge ja võitlusvaimu röövimata, lubades mehisusel täisvereliselt laieneda, võimaldades sel saavutada suurem energia ja äratada meis peituv olemuslik mees. Karmi graatsiaga muutub see mees üha elusamaks ja olevamaks, tunnistades oma jõulisust ka siis, kui säilitab tundlikkuse oma mõju kohta teiste inimeste ja ümbritseva keskkonna suhtes. Tema intensiivsust karvavõrdki nõrgemaks muutmata võetakse tema väelt ära agressiivsus ja sellesse sisendatakse kaastunnet, nii et mehe jaoks muutub see viisiks, kuidas ennast teistega jagada ja paljastada, kuidas tingimusteta nõustuda oma mehisuse pealtnäha primitiivsete külgedega. Selline nõustumine on meheks olemise sisu tähtis osa – nõusolek toetada mis tahes seisukohti, mis on vajalikud väärikuse, sügavuse ja armastuse toetamiseks.
Autor: Robert Augustus Masters
Allikas: Robert Augustus Masters “Mina olen mees”, kirjastus Pilgrim
