Meheks olemisel on väga vähe pistmist sellega, kui üritada meheks olla. Loeb hoopis toeks olemine ja usaldusväärsus, kahe jalaga maas püsimine ja läbipaistvalt käitumine ning kehastumine väärikuse ja intiimsuse sõdalaseks, kes kaastundlikult raiub läbi mis tahes juurte, mis takistavad inimese heaolu.
Kui mehelikkus kehastub aga suuresti tundetuks muutunud ja emotsionaalselt pinnapealseks rajatiseks – milles pesitseb hulk eelnevalt loodud ja muutmatuid käitumismustreid –, kössitab igasugune järelejäänud inimlikkus eikellegimaal. Ja seda jäävad kummitama haavatud poisipõlve summutatud karjed, ükskõik kui hästi me suudame seda varjata väliselt karmi käitumisega ja raskuste talumisega. Sellisesse olukorda sattunud mehed, kel seljas tugev turvis ja kes kaugel igasugusest empaatiast, võivad küll pealtnäha suuta vastu võtta tugevaid hoope ilma võpatamata või vihastamata – selle asemel et muutuda süngelt vaenulikuks –, kuid tegelikult kannatavad nad tugevalt ja on ära lõigatud tegelikust õnnest ja inimsuhetest saadavast rahuldusest.
