„Kas sa vaikisid või sind sunniti vaikima?“ küsis teleoraakel pahaendelise muusika saatel kahetunnise erisaate eelreklaamis oma kõige nõudlikumal toonil. Kaamera liikus Meghani vidukile tõmmatud silmadele, ent peatus enne, kui vastus kõlada jõudis. Nelikümmend üheksa miljonit inimest otsustas saadet vaadata, et kuulda, mida Meghan vastas. Hertsoginna meigis domineeris dramaatiline suitsusilm, mille esmakasutuse au kuulub Walesi printsessile Dianale Martin Bashirile antud kurikuulsas intervjuus. Meghani juuksed olid keeratud madalasse krunni, et need mõjuksid võimalikult pihitoolilikult. Naise fännid said pärast kõvasti arutleda beebikõhtu demonstreeriva pika musta Giorgio Armani kleidi valge lootose mustri tähenduse üle (ülestõusmine!).
Kuninglikke sümboleid analüüsivad koodimurdjad märkasid, et Meghan kandis vasakul käel Cartier’ briljantidega käevõru, mis oli kuulunud tema kadunud ämmale, andes seega mõista, et just tema on võtnud üle kuningakoja tagakiusamise all kannataja teatepulga. Harryt kritiseeriti Twitteris aga löntis sokkide ja lohaka J.Crew’ ülikonna pärast. Tema kaebles peamiselt oma isa, toonase Walesi printsi üle, kes olevat valesti aru saanud Harry mõtteavaldusest rahalise sõltumatuse kohta ja noorema poja kõigest ilma jätnud.
Sussexid esitasid terve rea süüdistusi: kuningakoda olevat eiranud Meghani vaimset tervist; palee ei teinud midagi, et Meghanit ajakirjanduse rünnakute eest kaitsta; perekonna armukadedus. Kõige rängema süüdistusena kõlas kõigi jaoks ootamatult väide, et üks kuningliku perekonna liige (kelle nime ei mainitud) olevat rassistlikult väljendanud „muret“ selle üle, kui tumeda nahaga tol hetkel veel ilmale tulemata Archie sündida võinuks. See oli krüptoniit.
Kui ajakirjanikud prints Williami mitu päeva hiljem ühel üritusel nurka surusid, kommenteeris too napisõnaliselt: „Päris kindlasti ei ole me rassistlik perekond.“ Aga mida tema sellest teab? Meghan Markle oli esimene teistsuguse nahavärviga inimene, kes on iial ühegi Mountbatten-Windsoriga abiellunud, ning Buckinghami palee töötajatest pole vaid 8,5 protsenti valge nahavärviga.
Sotsiaalmeedias tõusnud torm demonstreeris kohe tohutut mandritevahelist lõhet publiku reaktsioonis. Ameeriklased pole Windsoritele kunagi andestanud, et nood Dianat omaks ei võtnud, seega elasid nad Sussexitele enamasti kaasa ja rõõmustasid selle üle, et viimased monarhia laguneva institutsiooni üle keelt peksid. Tänu liikumise Black Lives Matter aktuaalsusele rassismisüüdistused vaid kinnistasid arusaama, et kuninglikud dinosaurused ei tohiks enam maailma valitseda. Isegi president Bideni pressisekretär Jen Psaki võttis sõna ja kiitis Meghani julgust rääkida oma ärevusest ja depressioonist avalikult.
Brittide reaktsioon oli üldjoones vastupidine – nördimus monarhia suhtes lugupidamatuse ilmutamise üle ning vihane arutelu paljude vaieldavate ja tõestuseta väidete üle, mida Sussexid esitasid. Skeptiliselt suhtuti Meghani ütlusesse, et enesetapumõtetega polnud tal pöörduda kuhugi mujale peale Buckinghami palee personaliosakonna – sürreaalsena kõlav asutus, millest vähesed kunagi kuulnud olid (ja mis pigem mõjus nagu Ricky Gervaisi väljamõeldis mõne BBC huumorisarja jaoks). Kas polnud siis ise aastaid teraapias käinud Harry mitte üks organisatsiooni Heads Together rajajatest? Harry, Williami ja Kate’i asutatud organisatsiooni eesmärk oli ju lõpetada vaimsetest probleemidest rääkimise häbimärgistamine. Millised Meghani kohanemisprobleemid ka polnud, ilmselgelt oli Harryl liiga valus neid kõrvalt vaadata. Kummalgi pool ookeani elas aga noorem põlvkond tulihingeliselt kaasa Meghanile, kes oli tulnud oma armast ja seksikat abikaasat karmide ja rumalate sugulaste haardest päästma.
Vähem räägiti Meghani kummalistest – ja minu jaoks huvitavatest – kommentaaridest selle kohta, kui vähe oli ta kuninglikuks eluks ette valmistatud. „Ma ei saanud päriselt aru, mida see töö endas kätkeb,“ ütles ta Oprah’le. „Mida tähendab täiskohaga kuningliku pere liikmeks olemine? Mida sa siis tegema pead? … Ameeriklased teavad kuninglikust elust eelkõige seda, mida muinasjuttudest lugeda võib. … Mina kasvasin üles Los Angeleses, kus sa näed kogu aeg kuulsusi. See ei ole üks ja sama asi, kuid eriti lihtne on ameeriklasena minna ja öelda: „Need on kuulsad inimesed.“ [Aga] see on midagi hoopis muud.“
Mmm, ah soo. Mõte sellest, et maaelu armastavad, üle mõistuse kohusetundlikud ja traditsioonidest kammitsetud Briti kuningliku perekonna liikmed võiksid ükskõik mille poolest kasvõi natukenegi sarnaneda Hollywoodi kuulsustega, on täiesti absurdne. Kuulsused põlevad heleda leegiga ja kustuvad. Monarhia mängib palju pikemat mängu. Avalikkuse huvi sinu vastu ei aegu seni, kuni on ilmne, et sa teenid avalikkuse huve. Nagu kuninganna Elizabethi vanaema kuninganna Mary kord ühele sugulasele ütles: „Sa oled kuningliku perekonna liige. Meie ei väsi kunagi ja me kõik armastame haiglaid.“
Meghanit lummanud kuningliku elu sära on optiline illusioon. Meghan ei suutnud mõista, et ökoloogiliselt kasvatatud sidrunist ja leedriõitest valmistatud magustoit, mida tema Windsori lossis peetud muinasjutulises pulmas serveeriti, oli tegelikult Alice’i imedemaa „söö mind“-kook. Kuigi hertsoginna kuulsus maailmaareenil üha kasvas, oleks tal samal ajal tulnud kohaneda kuningliku elu juurde kuuluvate kirjutamata seadustega.
Meghani kummaline suutmatus valmistada end ette nii-öelda kuninglikku ellu pühitsemiseks oli üllatuseks paljudele tema endistele kolleegidele Ameerika teleseriaalist „Suits“, kus ta seitse aastat kõrvaltegelasena üles astus. Ühe kolleegi sõnul oli Meghan näitlejana alati see, kes tegi „kodutöö“ ära ja pinnis väga põhjalikult igaüht, kes talle mingeidki kasulikke vihjeid anda oskas.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt ilmunud Tina Browni raamatust “Kuningakoja salajased paberid”.
