Mees, kui universum, kes on ennast mehena vastu võtnud ja seisab omal kohal, mõistab oma vastutust naise ja laste ees, teab oma ülesannet hoida ja kaitsta maailma, mille ta on kinkinud naisele, et naine saaks selle täita oma armastuse valguse ja soojusega. Mees seab ja hoiab kindlana piirid ning nii on maailm turvaline keskkond. Naine vajab turvatunnet, et kasvatada armastust, mis suureneb jagades. Mees vajab maailma, et sinna sisse peita pisikene pesa, kus on varjul tema armastus. Lapsed sünnivad, kasvavad ema armastuse soojuse ja valgusega täidetud pesas, mis asub isa poolt kaitstud maailmas.
Kui mees ei sea kaitsvaid piire ega hoia turvalist keskkonda, siis toimetab naine nendes piirides, mida ta suudab ja oskab iseendale ning oma lastele luua ja hoida. Tal on keeruline olla naine oma mehele, sest ta peab ühteaegu olema nii mees, kes turvab, kui naine, kes jagab. Naine ei saa olla vaba oma loovuses, sest tal tuleb koondada oma jõud hoidmaks piire sisu ümber.
