Mitmete inimest kiusavate teemade lahenduseks öeldakse olevat, et võta oma ema ja isa enda sees vastu, anna neil koht oma seljataga. Kuid, kuidas võtta neid vastu, kui nad on sellised või teistsugused ning inimese enese poolt mõistetud isa ja ema tähendus ei lähe kokku reaalsusega. Me ihkame oma ema ja isa endaga kaasa võtta, me tahame, et nad oleksid meiega eile, täna ja homme, kuid me ei taha neid enda sisse võtta, kui me ei suuda neid tänada tehtu eest, sest vaatame seda, millised nad olid.
Oma vanemaid, armatusest avatuna, iseendas vastu võtta on vahel üsna raske, sest sageli vaatame neid läbi selle, mida nad vähem, valesti või liiga on teinud. Need on inimese sisemised puudujäägid, valud ja pisarad läbi aja – lapsena olles lapsele haiget teinud kogemused. Vanemad on side, mis seob kokku, kuid ei kohusta kõigeks.Lapse sees elab uskumus “Kui mina kord juba tulin, siis pean saama kõik selle, mis mina väärt olen – st kõik – täpselt nii, kõik, mida mina iganes võisin või võin kunagi vajada!” – see on armastuse tähendus, lapse olemasolemise sünonüüm.
