Suhetesse juurdunud integratiivne lähenemine tervendamisele arvestab kõigi meie mõõtmetega – füüsiliste, vaimsete, emotsionaalsete, psühholoogiliste, seksuaalsete, sotsiaalsete ja spirituaalsetega – luues nende vahel intiimsuse (sellest ka nimetus suhetesse juurdunud) ning töötades koos nendega meie sisemise terviklikkuse kontekstis. Selle lähenemise abil ei pea me ühtegi osa endast tähtsusetuks. Meie tervendamisprotsess arvestab meie olemuse kõigi osadega.
Loe ka esimest osa: Mees ja emotsioonid I osa | Oma minevikku tervendades lood aluse paremale tulevikule
Järgnevalt on esitatud põhiline raamistik kirjeldamaks sel moel töötamist oma keha, mõistuse, emotsioonide, psüühika ja vaimsusega.
Kehaga töötamine
Sinu keha pole lihtsalt “kusagil allpool” – välja arvatud pea vaatenurgast nähtuna. Pühenda oma jäägitu tähelepanu neile kehaosadele, mis tunduvad sinu jaoks kõige kaugemad või millega tunned vähimat ühendust, ning hoia tähelepanu neile suunatuna seni, kuni tunnetad neid kehaosi muutumas elavamaks, kohalolevamaks ja selgemalt sinu osadeks, mis pole enam sinust “allpool”.
Sinu keha pole lihtsalt mingi objekt, vaid pigem sinu olemuse väljendus. See, mis sa päriselt oled, ei ole sinu keha sees, vaid see väljendub sinu keha kaudu. Kui seda meeles pead, siis aitab see sul lõpetada oma keha kohtlemise objekti või konteinerina. (Põhjalikult ettevalmistatud meditatsiooniharjutused võivad sellise teadmise otsesele omandamisele hästi kaasa aidata.)
Häälesta end ühtlasi nii oma keha sisemise kui välimise väljenduse lainele. Muutu tundlikumaks keha rütmide ja emotsionaalsete hoovuste suhtes ning alaliselt muutuvate aistingute suhtes. Kuula oma keha ja kuula teda hoolikalt, eriti siis, kui tunned end käituvat häiritult või reaktiivselt. Püsi oma kehast teadlik ka siis, kui sinus on kerkimas tugevad emotsioonid ja mõtted. Mida teadlikumalt sa end kehastad, seda oskuslikumad on suure tõenäosusega sinu teod.
Sinu keha pole mingi takistus suurema tarkuse või vaimse valgustatuse leidmise teel. Keha ei valeta sulle. Pingete, liigendamise, valu ja kalduvuste abil avaldab ta sulle nii sinu oleviku kui ka mineviku (nagu võid ka ise avastada oma kehaga oskusliku töötamise teel). Kui tunned end kehast eraldatuna või koged kehaga ühenduse katkemist, siis too kehasse suurem teadlikkus.
Hinga sügavalt kõhu kaudu ja lase kõht lõdvaks, mõttes aeglaselt ja jäägitu teadlikkusega kogu oma kehast üle käies. Muutu teadlikumaks oma emotsionaalsest seisundist, suuna sellele tundele võimalikult palju tähelepanu – nagu ka tundele, mis algselt ajendas sind oma kehast eralduma või sellega ühendust katkestama. (Parim oleks seda teha koos somaatiliselt häälestatud terapeudiga.)
Tee regulaarset kehakeskset trenni, sealhulgas ühtlasi nii aeroobikat, jõutrenni kui venitusi. Tegele vähemalt kord iga kahe päeva järel higistama ajava aeroobikatrenniga; lisaks hakka vaheldumisi aeroobikatrenniga tegema iga paari päeva järel jõutrenni. Pärast aeroobika- ja jõutrenni tuleks aeglaselt ja teadlikult end venitada.
Mõistusega töötamine
Mõelda sellest, et oled teadlik, on midagi hoopis erinevat oma mõtlemise teadvustamisest. Mõistusega töötamine tähendab teadliku ja jäägitu tähelepanu pööramist kõigele oma mõistuses esinevale – mõtetele, fantaasiatele, kujutluspiltidele, hinnangutele ja võrdlustele. (Põhjalikult ettevalmistatud meditatsiooniharjutused võivad sellele hästi kaasa aidata.) Enamik sinu mõistuses esile kerkivat turgatab pähe iseenesest. Sellest teadlikuks muutumine ongi meditatsiooni alus. Oma mõistuse tegevuse jälgimine ja selle teadlikkuse säilitamine kauemaks kui paariks minutiks ei ole lihtne, aga see tuleb ära õppida, kui tahad, et iga sulle pähe turgatav mõte sinu tegemisi enam automaatselt ei jooksutaks või juhiks.
Oma mõistuse jälgimine, mitte sellega samastumine või selle kütkesse langemine, nõuab nii distsipliini (jätkuva tähelepanu kujul) kui ka lõdvestumist. Keskendumine ja avardumine; lõõgastunud ent suhteliselt vankumatu teadlikkus. See ongi meditatsiooni tuum, mida pole võimalik välja arendadavaid puhkekeskustes, vaid ka igapäevaelus. Kui sinu mõtted lähevad uitama või muutuvad ähmaseks, siis nihuta oma teadlikkus keha suunas – eriti oma hingamine ja emotsionaalne seisund. Püsi selle juures võimalikult kaua kohal, hoides tähelepanu keskendatuna pigem aistingutele ja tunnetele kui oma mõtetele.
Teadvusta endale endisest rohkem neid tühimikke oma mõtete vahepeal. Harjuta aeg-ajalt oma tähelepanu koondamist neile tühimikele, ühekorraga paariks minutiks. Hoia eelnevaid punkte tugevalt meeles. Kui sinu mõttelõng kipub sind rajalt kõrvale juhtima (nagu meie kõigiga sageli juhtub!), ära lase sellel end heidutada süvendamast oma vaimsete mõõtmete teadlikkust.
Emotsioonidega töötamine
Muutu emotsionaalselt haritumaks. Õpi kõiki oma emotsioone hästi tundma ning õpi neid oskuslikult väljendama ja tagasi hoidma. Hinda neid ja ära kohtle neid probleemidena, vaid külaliste ja liitlastena, oma suhtluse elujõuna.
Süvenda oma empaatiavõimet. Mida lähedasem on sinu suhe oma emotsioonidega, seda lähedasemaks suudad muutuda ka teiste inimeste emotsioonidega ning seeläbi neisse ka empaatilisemalt suhtuda. Ilma empaatiata pole mingit kaastunnet. Mingeid negatiivseid emotsioone pole olemas. Kuid olemas on negatiivsed või ebameeldivad asjad, mida võime oma emotsioonide ajel teha (näiteks siis, kui muudame oma viha vaenulikkuseks). Pea meeles, et emotsioon ja mõistlikkus töötavad kõige paremini koos.
Psüühikaga töötamine
Õpi oma isiklikku minevikku väga hästi tundma, et leida seoseid möödaniku ja oleviku vahel, seda nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt. See aitab sul ära tunda neid hetki, mil lased oma kasvatusel end juhtida. Lisaks aitab see sul oma käitumist paremini mõista ja selle eest endale vastutust võtta ning võimaldab sul paremini luua tõeliselt lähedasi suhteid. Teadvusta endale oma võimalikke minevikutraumasid ja tegele nendega. See ei tähenda üksnes neist mõtlemist, vaid end nende küljest lahti haakimist, seda nii kehaliselt kui ka emotsionaalselt, ning selle tegemiseks kõikvõimaliku abi otsimist (näiteks terapeudilt, kes tegeleb traumadega mitte ainult kognitiivselt, vaid ka füüsiliselt ja emotsionaalselt). Ära arva, et pead kõigega üksinda hakkama saama. Tuleta endale meelde, et teistelt abi otsimine on julgust nõudev tegu.
Tutvu mitmesuguste osadega iseendas – oma sisemise kriitikuga, lapsega, noorukiga, endas kahtlejaga jne. Arenda endas võimet neid osi tunnistada (tegelikult on need osad pigem tegu- kui nimisõnad, sest väljendavad pigem tegevusi kui meis elavad olendeid), kui need sinu jaoks esiplaanile kerkivad, samal ajal takistades ühelgi neist oma olemuse aset hõivamast. Mida paremini sa neid osi tunned, seda väiksem on tõenäosus, et nad sinu tegemisi juhtida suudavad. Ära piirdu psühholoogilise töö käigus vaid kognitiivsete uuringutega. Ühenda see töö oma kehaga, emotsioonide ja spirituaalsusega. Kui seisad silmitsi mõne vana haavaga, siis valgusta küll selle tagamaid, aga ühtlasi sisene sellesse ka emotsionaalselt ja füüsiliselt, lastes kogu oma olemusel kaasa lüüa, õppida ja terveneda.
Spirituaalsusega töötamine
Spirituaalsus ja religioossus ei ole sünonüümid. Mina määratlen spirituaalsust kui intiimsuse loomist sellega, mida sina oma südamepõhjas tead olevat vääramatu või ülev. Nõnda ei olegi selleks vaja mingit usku. Spirituaalsus on ühtlasi isiklik ja ebamaine. Hari ennast spirituaalse möödahiilimise teemal ja anna endast parim, et mitte selle küüsi langeda. Spirituaalne möödahiilimine tähendab spirituaalsete harjutuste ja õpetuste kasutamist selleks, et vältida valulikke tundeid, tervendamata haavu ja suhtealaseid väljakutseid. See on väga levinud praktika.
Tee vahet hingel ja vaimul. Hinge all mõtlen ma sinu ainuomast tuuma, sinu individuaalsuse sisemaad. See on spirituaalsuse pale. Vaim aga on midagi individuaalsusest ülevamat; oma tervel kujul hõlmab selline ülevus ka teispoolsusesse läinut, vajamata sealjuures meilt oma inimlikkuse hülgamist.
Ära sea endale spirituaalseid nõudeid. Tunne ära ja tee endale mõistetavaks spirituaalsed kultused ja liigne korrektsus. Leia, mis sinu jaoks spirituaalselt kõige paremini toimib, kohanda see oma unikaalsetele vajadustele vastavaks ning harjuta seda pidevalt, võimaldades sellel enda arenedes samuti areneda.
Terve spirituaalsus ei tähenda põgenemist eluraskuste eest, vaid nende raskuste valgustamist ja teadlikku omaksvõttu. Spirituaalsus on armastuse ja mittekontseptuaalse teadlikkuse koosmõju.
Terviklikkuse kehastamine
Kõige tõhusama tervendamistöö käigus on kõigile meie aspektidele lähenetud ja nendega on tööd tehtud viisil, mis mitte üksnes ei lase neil võimalikult optimaalselt koos tegutseda, vaid ka süvendab ja võimendab meie terviklikkust.
Mis tahes meile ka ette ei tuleks – füüsiliselt, vaimselt, emotsionaalselt ja spirituaalselt -, me astume sellele vastu ja töötame sellega oma kaasasündinud terviklikkuse kontekstis. See tähendab, et me ei kaota ühendust oma terviklikkusega ka siis, kui töötame enda konkreetsete aspektidega. Selle tegemine võimendab meie olemuse loomulikku puutumatust. Lisaks aitab see hoida asju terves perspektiivis – sellises perspektiivis, mis ei keskendu mingile konkreetsele osale meist, vaid meie olemuse sisemisele ühtsusele.
Kuigi see kõik võib kõlada pisut keeruliselt, on asi tegelikult väga lihtne, sest see on meile loomupärane. Ebaloomulik on hoopis killustumine, võõrastumine ja teistega ühenduse kaotamine, sest see viib ebavajaliku keerulisuse ja komplikatsioonideni, lõigates meid ära suurest osast meie inimlikkusest.
Terviklikkus pole mingi fantaasia, vaid meie loomulik olek. Meie killustatud minapildi tervendamine ja meie raskesti ligipääsetavate ja laialipillutatud osade taasühinemine, kogu meie olemuse integreerimine, teekond teadliku terviklikkuse suunas – see kõik on tähtis töö, tõeliselt auväärne töö, mis meid tervendab ja vabastab nii isiklikult kui ka kollektiivselt. Andkem endast kõik, et seda mõtlemist toetada ja omaks võtta.
Loe ka esimest osa: Mees ja emotsioonid I osa | Oma minevikku tervendades lood aluse paremale tulevikule
Autor: Robert Augustus Masters
Allikas: Robert Augustus Masters “Mina olen mees”, kirjastus Pilgrim
