Palju nimesid põhjustab segadust. Vanasõna ütleb küll „Heal lapsel mitu nime”, kuid alati ei pruugi see paika pidada. Eestimaal kaubastatakse kõnealust teematerjali mitme nime all. Otsetõlge ingliskeelsest sõnast honeybush on meie emakeeles saanud mõneti eksitavalt vasteteks kas „meepõõsas” või isegi „meepuu”.
Esimene nimetus oleks igati kena, iseloomustaks ka taimest saadavat jooki, kuid paraku on see nimetus juba hõivatud. Nii leidub eestikeelses taimenimetuste loetelus suur meepõõsas, kes on hoopis teine taim, kui selle loo peategelane. Võib ju piirduda ingliskeelse laenuga honeybush, kuid seegi poleks keeleliselt päris õige.
Tegelikult on sellel teeandjal taimel eestikeelne nimetus olemas ning kõigiti originaalne pealekauba. Saagem siis lähemalt tuttavaks: tee-mesilasepõõsas ehk ladinakeelse nimetusega Cyclopia intermedia. Et sellest taimest valmistatakse joogiteed, on eesliide igati omal kohal. Mis puutub sõnaühendit „mesilasepõõsa”, siis sobiv on seegi.
Taime eluvormiks on tõesti põõsas ning õitseajal ohtralt puhkevad erekollased, tumeda keskosaga, tuntavalt lõhnavad ja nektaririkkad õied meelitavad ligi kõikvõimalikke nektarihimulisi putukaid, sealhulgas mesilasi. Poodi minnes ja teed osta soovides peab siiski piirduma nimetustega honeybush või „meepõõsas”, sest uudne eestikeelne nimetus pole veel kaubandusvõrgus kinnistuda jõudnud.
Lühidalt teeandjast endast. Tegelikult saab teematerjali koguda paljudelt mesilasepõõsa perekonna liikidelt. Nende looduslikus kasvukohas, mis hõlmab suhteliselt kitsast ja omapärase kliimaga ala Lõuna-Aafrika vabariigi territooriumil, kasutatakse teematerjalina lausa 23 liiki taimi.
Paraku on mõne liigi levik väga piiratud, samuti on liigiti erinevusi õitseaegades ning kõige olulisem on see, et eri liiki taimedelt saadakse erisuguse biokeemilise koostise ja maitseomadustega teed. Peale tee-mesilasepõõsa kasutatakse teeteoks tihti ka joogi-mesilasepõõsa (Cyclopia genistoides) lehti ja õisi. Ülemaailme kaubandusedu saadab siiski liiki C. intermedia ehk juba mainitud tee-mesilasepõõsast, mida kohalikud kutsuvad oma keeles heuningbos.
Taim ise on eluvormilt põõsas ja süstemaatiliselt kuuluvuselt liblikõieliste sugukonna liige. Viljad on kaunad, mis peidavad endis väikseid kõvakattelisi seemneid. Taime esmane botaaniline kirjeldus anti juba 1705. aastal ja eeskätt seetõttu, et kohalikud elanikud kasutasid taime tihti. Ka nüüd kogutakse teematerjaliks selle liigi lehti, õisi ja võrseid, kusjuures võrsete varreosa on hoolimata suurest massist joogipoolisena kõige maitsetum.
Mesilasepõõsast tehtud teed on kohalikud hõimud pruukinud aastasadu – nii joogi kui ka leebe loodusravimina ennekõike hingamisteede haiguste vastu alates köhast ja lõpetades kopsupõletikuga. Kui veel viisteist aastat tagasi piirdus teematerjali põhinõudlus vaid kohaliku turuga, siis viimased aastad on kaasa toonud ekspordi võimsa kasvu.
Nõudlus teematerjali järele on kahekordistunud peaaegu iga nelja aastaga. Seetõttu ei jätku enam looduslikel kasvukohtadel kasvavate taimede varudest ning taimi on hakatud kasvatama ka istandustes. Esimene suuristandus rajati 2001. aastal.
Taimede kasvatamine annab mitu eelist. Korjajad ei pea sooritama pikki otsinguretki teematerjali kogumiseks, taimede lõikus- ja kasvurežiim on täpsemalt jälgitav ning kogutud materjal läheb kohe töötluseks. Ühtlasi saab istandustest ka ühtlase kvaliteediga teematerjali, sest järjepidev saagikoristus takistab jämedamate okste kujunemist põõsastel.
Teematerjali edasine saatus. Pärast kogumist tuleb saak kiiresti töödelda. Töötlus hõlmab nelja põhiprotsessi. Esiteks purustatakse lehed, õied ja võrsed peenikesteks tükkideks. Purustamise käigus vabaneb taimeosadest vedelik, mis loob eelduse teematerjali biokeemilisteks muutusteks järelvalmimisel; põhirõhk on aeglasel oksüdeerumisel. See toimub suhteliselt kõrgel temperatuuril ja selle käigus taimeosad tumenevad.
Teematerjali töödeldakse kahel viisil. Esiteks: suurtes, vähemalt paar tonni teematerjali mahutavates, külgedelt kinni kaetud kuhjades iseeneslikult vabaneva soojuse mõjul. Paari päevaga kerkib kuhjatises temperatuur võrdlemisi kiiresti ja seetõttu on hiljem vaja teematerjali korrapäraselt ja põhjalikult segada, et tagada selle ühtlane valmimine.
Teematerjali saab töödelda ka spetsiaalsetes eelkuumendatud ahjudes. See meetod võimaldab saavutada soovitud tulemuse tunduvalt kiiremini, samuti on ka temperatuurirežiimi parem kontrollida, kuid kasutatud materjali hulk on väiksem.
Teematerjal sobib tarbimiseks, kui tal on iseloomulik pruunikas värvus ning eriline magus lõhn. Järgmises etapis tee kuivatatakse ja lõpuks sorditakse. Lahtiselt kaubastatavast teest eraldatakse nii jämedamad osad (varretükid) kui ka peenike lehepudi. Lehepudi saab kasutada pakitee valmistamiseks.
Joogipoolise kuus plussi. Tee-mesilasepõõsa kuivmaterjalist saadud tõmmisel on joogina hulk häid külgi. Jook ei sisalda ei kofeiini ega teisi närvisüsteemi ergutava toimega alkaloide. Järelikult võib seda juua igal ajal, ka hilisõhtul. Samuti sobib see jook lastele ja neile inimestele, kes organismi eripära tõttu ei saa kofeiiniga jooke mingil põhjusel pruukida.
Ehkki tees endas otseselt organismi rahustavaid ja lõõgastavaid ühendeid olulisel määral ei leidu, tagab just kofeiini puudumine leebe mõju organismile. Kofeiinitus tagab ka soodsa mõju organismi veerežiimile, sest see keelekaste ei soodusta kiiret vedeliku väljutamist organismist.
Selles teemärjukeses on väga vähe parkaineid. Järelikult pole sellel teel mõrkjat maitset ega limaskesti kootavat toimet. Teematerjali saab üsna pikalt, kuni 10 minutit hautada. Parkainete vähesusega saab seletada ka tee heledat merevaigukollast värvust ning omalaadset nõrka magusat maitset. See ei tulene mitte niivõrd loodusliku teematerjali suhkrurohkusest, vaid magusat maitset varjutavate ühendite vähesusest. Sestap saab seda teed nautida ka ilma tüüpiliste magusate lisanditeta (suhkur, mesi jne.). Arvestades inimeste niigi ülemäärast suhkrutarbimist, on selline looduslik eripära teretulnud.
Mesilasepõõsa-tee pluss on rohkesti eri antioksüdante, eeskätt mitmesuguseid polüfenoolseid ühendeid, mis tee tõmbamisel ka joogipoolisesse kanduvad.
Nagu igas taimses materjalis, on ka selles tees arvestatavalt kaaliumiühendeid. Et tassi tee valmistamiseks võetakse materjali tavaliselt küllaltki suur kogus (üks-kaks teelusikatäit tassi tee kohta) ja teelehtedel soovitatakse lasta tõmmata vähemalt viis minutit, jõuab osa kaaliumiühenditest ka joogimaterjali. Seda soodustab ka teematerjali peenestatus.
Mikroelementidest leidub selles tees rauda, mangaani ja tsinki. Võttes arvesse parkainete suhtelist vähesust, on ka nende mikroelementide jõudmine nii tõmmisesse kui ka tarbija organismi üsna tõenäoline.
Ja lõpuks, seda teed on mugav tarbida. Seda võib juua nii kuumalt, leigelt kui ka külmalt jääteena. Jäätee valmistamisel soovitatakse võtta rohkem teematerjali ja pikendada ka teelehtede tõmbamisaega.
Teed võib juua niisama või lisanditega. Sel juhul eelistatakse piima, sidrunit, puuviljamahlu, teisi teejooke, tsitrusviljade kooretükikesi, roosi, jasmiini, päevalille kuivatatud kroonlehti või vähesel hulgal eri vürtse. Meil müüakse teepoodides ka selle tee lõhnastatud-maitsestatud variante (näiteks Irish Creme, maasikas jne.), kuid lisandid pigem varjutavad teejoogi loomuliku maitse.
Autor: Urmas Kokassaar
Allikas: www.eestiloodus.ee
