Teraapias käib palju mehi ja naisi, kes on tulnud just oma kuristiku äärele sattunud suhete pärast. Kahjuks, kui vilkuv kollane suhtefoorituli on maha magatud ja punasega läbi sõidetud, tuleb üldjuhul valmistuda kõvaks laksuks.
Sõbralikus inimsuhtes pole midagi keerulist, kui baasasjad on paigas ja kaks inimest omavahel avameelselt suhelda tahavad. Me kõik vaatame ju ilmateadet, jälgime autos spidomeetrinäitu või firmas majandusnäitajaid. Lisama lihtsalt siia nüüd ka oma suhte tervise näitajad.
Milline on meie suhte tervis?
Et suhtes toimuvast aru saada, peaksid koos elavad inimesed oma suud ja kõrvad lahti tegema, omavahel rääkima ja julgema küsida üksteiselt oma suhtesse puutuvaid küsimusi. Ja julgema kuulda ka vastuseid… Nendele küsimustele juletakse tavaliselt mõelda kuskil teraapiakabinetis, kuid oma kaaslasele neid esitada – ei, ei mingi hinna eest! Kuigi just oma elukaaslase või abikaasa juurde peab nende küsimustega minema esmajärjekorras!
Komistuskiv on hirm, mis tekib, kui peab küsima oma partnerilt tagasisidet iseendale. See läbikukkumishirm hoiabki elementaarset suhtlemist tagasi. Issand, aga järsku ta polegi minuga rahul? Ma parem ei küsi ja elan teadmatuses, sest see on turvalisem. Järsku ta polegi rahul ja minu niigi mikroskoopiline enesehinnang langeb täiesti nulli?
Paljude arvates on ohtlik omavahel rääkida ka sellepärast, et partner võib küsimuste peale ärrituda või solvuda. Tahaks rääkida midagi, mis on sulle tähtis, kuid lõpuks mõtled: ah, mis ma ikka räägin, pärast probleeme rohkem, kui asi väärt… Sellistest “mis ma ikka räägin” ehk enda vajaduste tagaplaanile jätmistest saavad aastate jooksul kilod ja võib-olla ka tonnid allasurutud teemasid, väljendamata vajadusi, mis ladestuvad kusagil meie keha ja hinge piiratud mahuga sahtlites… Kuni ühel päeval muutub see koorem väljakannatamatuks ja midagi meies katkeb nagu alpinisti nöör…
Kas tulime suhtesse saama või andma?
Oskame me üldse sellel vahet teha, kas oleme rohkem saajad või andjad? Kas julgeme partneri käest seda küsida? Et “Kallis, ütle mulle palun, kuidas sulle tundub, kas ma meie suhtes rohkem annan või rohkem võtan?” Teid ju huvitab, kuidas teie maailma kalleim inimene koos teiega ennast tunneb. Küsige ka seda, et “Kallis, kuidas sa ise tunned, kas sa meie suhtes rohkem annad või rohkem saad?”
Aga võib-olla me ei tahagi teise inimese sisemaailmast midagi teada? Tahaksimegi teda lihtsalt tarbida, sest oleme ise energiast nii tühjad. Suhe on meile lihtsalt energia saamise ja eluspüsimise viis. Endal pole meil midagi suhtesse investeerida. Oleme nagu energiapuugid teise inimese küljes.
Võib-olla selgub aga vastupidine. Et teie jaoks on suhe lõputu andmine – olete nimelt energiadoonor. Te olete alati teiste jaoks olemas. Andja tüüpi inimesed otsivad pidevalt, kellele end jagada või ohverdada ja suhtes on seda eriti hea teha.
Kuidas suhte tervist diagnoosida?
Nendele julgetele, kes ei kavatse paigal seista ja tahavad oma suhtes kuskile jõuda, kes on võimelised oma suhte ja oma enda elu eest ka vastutust taluma, pakun välja mõned kontrollküsimused.
Algajatele tagasihoidlikele suhtlejatele on need küsimused kõigepealt iseendale vastamiseks. Edasijõudnud julged suhtlejad võivad võtta nuuskpiiritust minestamise vastu ja hakata koos partneriga neid üksteisele esitama.
1. Kas võime vabalt üksteisega rääkida meie mõlema panusest meie ühisesse ellu?
2. Kui minu suhtumine partnerisse hakkaks kunagi muutuma, kas ma julgeksin seda talle öelda?
3. Kas ma suudan iseendale ausalt tunnistada, mis on partneris mulle vastuvõetamatu?
4. Kas mul jätkub julgust öelda “ei” sellele, mis on minu jaoks partneris vastuvõetamatu?
5. Kas julgeme vabalt rääkida sellest, kuidas üksteisest erineme?
6. Kas julgen vabalt olla teistsugusel arvamusel kui partner?
7. Kas saame üksteisele ausalt välja öelda oma tegelikud vajadused (näiteks emotsionaalsed, majanduslikud, seksuaalsed)?
8. Kas sain suhtesse astumisel vabaks oma eelmistest suhetest (eelmisest partnerist, emast, isast) või mõjutavad nad mu otsuseid siiani?
9. Kas julgeme üksteisele rääkida konkreetselt oma nõrkustest, millised teod ja sõnad meid haavavad?
10. Kui mul poleks süütunnet/hirmu üksinduse ees, kas ma elaksin selle inimesega koos?
Mis on hea suhte valem?
Kui aus olla, siis on head suhted lihtsamad, kui võiks arvata. Ausus, siirus, austus ja armastus. Ja julgus nendel teemadel rääkida. Kogu valem.
Kui pole neid eelnimetatud väärtusi, siis tuleb endale ausalt tunnistada, et jah, meie suhtes pole ei ausust, siirust, austust ega armastust. Ja siis esitada endale see kõige tähtsam küsimus: Miks ma siin suhtes olen? Kuidas ma siia üldse sattusin? Kas olen suhtesõltlane ega julge üksi elada? Või haarasin kinni esimesest ettejuhtuvast “päästerõngast”?
“Päästerõngas” võetakse endale rasketel aegadel, temast hoitakse kinni, kuni ebamugavad ajad mööduvad, ja visatakse siis minema. Sest kes see ikka päästerõngaga elu aeg elada tahaks. Aga võib-olla olete ise hoopis kellelegi päästerõngaks? Võib-olla te lihtsalt põgenesite siia suhtesse? Vanemate eest? Üksiolemise hirmu eest? Endise ekspartneri eest, keda te ei suutnudki korralikult käima tõmmata või temaga suhet lõpetada, sest kõik asjad jäid pooleli ning te ei suuda sellest tuleneva ebamugavustundega lihtsalt üksi olla?
Ja kui tulemused on masendavad, siis esitage oma partnerile küsimus: “Mida ma peaksin selleks tegema, et… meie suhetes oleks ausus, austus, siirus ja armastus ning me võiksime neil teemadel alati rääkida?” Kui ta jookseb küsimuste eest ära, ärge andke alla – minge rahulikult järele ja küsige teist korda. Jookseb uuesti, paluge endiselt tähelepanu. Ikka põgeneb – tehke omad järeldused…
Tekst: Martin Kruusvall ajakirjale ÜKS
Alkeemia Akadeemia III
“Õnneliku suhte saladus – naise ja mehe rollid praeguses segases maailmas”
TIINA TIITUS & MARTIN KRUUSVALL
Sel kolmapäeval, 13. veebruaril kell 19
Tallinnas, Von Krahlis
Pilet 7.-
