Mul ausalt-öelda tõusevad kõik karvad keha peal püsti, kui näen järjekordset postitust/spirituaalset õpetust sellest, kuidas olla õige naine/õige inimene. Kuidas teha nii, et kõik mehed Sind tahaksid, teised naised kadestaksid ning lapsed ja loomad jumaldaksid. Kuidas olla Disney printsess, hoor, naiivitar ja märg unenägu ühekorraga? Kuidas olla iseseisev, aga siiski piisavalt abitu, et endale mehelik mees ligi tõmmata?
Kui postitad endast paljastava pildi, oled julge ja enesekindel, kui mitte, oled teistest sellevõrra sügavam ja parem. Kui laps magab oma voodis, oled rongaema, ja kui magate koos, jätad paarisuhte kindlasti unarusse?
Erinevaid elutreenereid ilmub maa alt nagu seeni peale vihma ja kõik esitlevad, et just neil on võti õnneliku elu, ideaalsete suhete ja finantsvabaduseni.
Kuidas oleme jõudnud kohta, kus keegi teine peab meile kandikul vastuseid tooma ja tõelusika suhu toppima? Populaarne teema on vastutus, aga kas ühest teraapiast teise kolistades ja üksteise järel raamatuid neelates võtame me päriselt vastutuse, või ootame, et keegi meid võimalikult kiirelt ja efektiivselt mülkast välja tõmbaks või aitaks meil kiiresti saada kõik, millest unistame? Loodame, et ehk on kellelgi õnnestunud leida lühem tee rahuni, aktsepteerimiseni, enesearmastuseni?
Inimestel on nii kiire õigesti elamisega, et oskus iseenda vajadusi KUULATA ja oodata, millised vastused oma südamest tulevad, on ebamugav. Kergem on kellelegi suur summa raha maksta ja sisimas loota, et nüüd on see hetk, kus mu elu muutub! Siis olen ma naiselikus energias naine, täiuslik ema ja hea partner, sest olen läbinud vastava kursuse. Siiski tasub läbi tunnetada, kas inimene, kelle juurest ma juhatust otsin loob mulle päriselt siirast väärtust. Kas tema elu on mulle inspiratsiooniks? Usun, et enamik inimesi ei võtaks kuulda paksu personaaltreenerit, 24/7 kiirnuudleid söövat toitumisnõustajat või ilma toimiva suhteta pereterapeudi nõu. Miks oleme me siis tänapäeva ühiskonnas nii altid kaasa minema iga populaarse suunamudija, terapeudi ja influencer’iga?
Ausalt, ma ei ürita siinkohal pisendada teraapias käimist, raamatute lugemist või huvi spirituaalsuse vastu. Pole ju mullegi võõras maastik, otse vastupidi. Olen tegelenud paljude praktikatega ja olen oma teekonna eest väga tänulik. Aga ometi tundub, et liiga palju „head“ võib lõpuks hoopis vastupidisele teele viia.
Ma tunnen viimasel ajal, kui palju rohkem pakub välise tilulilu ja müra vähendamine. Vaikus. See teadmine, et mitte keegi ei oska mind paremini aidata kui mina ise. Ja see pole öeldud selleks, et endale vastu rinda taguda ja väita, et mina oskan küll ennast ise aidata, ma ei vaja kunagi abi ja olen üldse üksik hunt – ei.
Lähedased inimsuhted, kaastunne ja jagamine on väga olulised ja ma ei sooviks olla ilma nendeta. Aga paraku olen enda ümber liiga palju näinud õhulossidele ehitatud elusid.
Inimesi, kes peaksid (ka enda arvates) elama tänu spirituaalsetele manifisteerimiskoolitustele ja tarkade raamatute neelamisele juba ammu oma unistuste elu, aga siiski ei taha õige partner kuidagi nende ellu ilmuda ning vaatamata korduvatele küllusekoolitustele ei paista raha ikkagi uksest ja aknast sisse lendavat. Kristallid küll säravad aknalaual, aga ikka kisub elu kiiva ja keeratakse (nii endale kui ka teistele) mõnuga käru. Kuhu siis jääb see palju kiidetud ja äraleierdatud vastutusevõtmine ja oma elu loomine? Jääb mulje, et nii mõnedki vaimsed praktikad võivad viia hoopis uutmoodi kannatusse kuni enesesüüdistamiseni välja.
Samas muidugi mõistan, miks sellised kiirena tunduvad lahendused nii hästi müüvad. Lihtsam on sitale kullapuru peale puistata, kui see ära koristada. Alati on kergem endale ilusaid asju kokku valetada. Teoorias oleme me kõik tugevad, aga eluraskused panevad sageli kerged ja pealtnäha ilusad pseudotõed jõuliselt proovile.
Olles viimase pooleteise aasta jooksul oma isiklikus elus käinud läbi tõelisest pesumasina tsentrifuugist (ja see on veel pehmelt öeldud), tundub mulle, et vahel lihtsalt lähebki pekki. Halvad asjad juhtuvad, vahet pole kui hästi Sa manifesteerid, kui palju Sa ennast armastad – mõne perioodi üleelamine nõuabki jõudu ja julgust, et ennast vaatamata meeletule valule taas püsti ajada. Usaldades, et kõik möödub. Ja teades, et ka see, mis ilus, on ühel hetkel minevik ja millestki polegi nagunii kinni hoida. See on lihtsalt elu.
Enamasti ei saagi mitte ükski tunnustatud raamatu autor ega küllusekaariku koolitaja Sind aidata.
Ja viga ei ole ei temas ega Sinus. Kogu spirituaalne/eneseabi maailm on justkui suur kommipood, kus uudistades ja maitseid proovides võid hoopis sügavamale ära eksida. Ja isu kasvades ja üha läägemaid maitseid sisse ahmides tekib vajadus järjest tugevama stimulatsiooni järele. Lõpuks avastad, et keel enam magusat maitset ei tunne ja ikka on keegi valgustunum, ilusam, parem ja õigem. Midagi on alati puudu, kui otsime väljast.
Tuues näiteks ühe populaarse teema: afirmatsioonid. Ühest küljest, jah, tore on endale ilusaid asju sisendada. Ometi pole mõtet paksuna peegli ees seistes endale sisendada, kui ilus ja sale Sa välja näed. See võrdub voodis lesides ja krõpsu süües trennivideote vaatamisega. Teadmisi, jah, võib nii saada küll, aga tegelikult vajaks situatsioon raudset distsipliini, brutaalset ausust ja järjepidevat tegutsemist. Mitte endale näkku valetamist ja olukorra ilustamist.
Ükskõik kuhu me vaatame, leiame me vastavalt oma soovile ilu, valu, õppetunde, võrdlemist, kadedust, kannatust ja armastust. Minu jaoks on täna tähtis elada nii, et endal on südames rahu. Vahet ei ole, kas see on õige, vale, halb või hea, spirituaalne, või hoopis igav ja maine.
Ühte naiselikkuse raamatut lugedes avastasin, et ma olen mees ja manifesteerimises sakin sajaprotsendiliselt. Oma elu looja ma ka vist ei ole, sest vahel läheb ikka nii metsa, et selliseid asju ei oleks ma osanud endale uneski luua. Proovin vaid vaadata enda sisse, olla endaga aus ja tõmmata ennast liistule, kui käest ära hakkab minema. Ka see tekst siin on vaid minu südame tänane vaatenurk, mis ei pretendeeri absoluutse tõe tiitlile.
Võib-olla on mul seda kirjutades kõik tšakrad kinni, võib-olla pole mul „õigus“ ja see on okei.
Ma ei ole küll õige, aga olen päris. Ja sellest praegu piisab.
Allikas: Marii Partsi Facebooki leht
