Kord saabub meie kõigi jaoks see päev, mil meie välimus sulab, keha pudeneb tolmuks ja me ei saa mitte midagi ega kedagi kaasa võtta. Mind on juba pikka aega kõnetanud ütlus „ela nii nagu surm istuks Su õlal“ ja see pole öeldud hirmutamiseks või negatiivse tunde tekitamiseks, aga nii lihtsalt on. Ta istubki. Ja ometi käitume nii nagu meil oleks selles kehas terve igavik aega, kirjutab Marii Parts oma Facebooki lehel.
Kas panid tähele, millal suved muutusid lühikeseks ja aastatele kasvasid märkamatult tiivad? Teekond koduväravast poodi ei olnud enam hiiglama pikk ja maailm küll avardus, aga hing tõmbas elamise valust ja ilust aina rohkem ja rohkem kokku.
Millal me otsustasime, et oma südant kinni pannes on lihtsam siin maailmas elada? Millal tundus kõige mõistlikum hankida endale töö mis meie hinge ei toida, rahulduda suhtega mis on keskpärane (aga vähemalt turvaline) ja miks peidame oma unistused nii sügavale endasse, et piinlik tundub neile isegi mõelda? Miks küsime inimeste surma põhjuse kohta, aga meid ei huvita, kas nad päriselt elasid?
Gary Vaynerchuck on öelnud – „If you live for the weekends, your shit is broken.“ Kas meil selleks ongi võime mahutada oma põue nii palju ilu ja tulist armastust, et reede õhtul õllepurk avada, diivanilohku vajuda ja tuimestada ennast ajutise naudinguga, mida see pakub?
Oled Sa mõelnud, millist pärandit iseendast soovid Sa maha jätta? Oma lastele, lähedastele? Kas Sa soovid, et nad mäletaksid Sind kui eesrindlikku kaheksast viieni töörügajat, pensionist unistajat, nädalavahetustele elavat, depressiooni pisaratejões sulistajat? Kas nutad ikka veel sellepärast, kuidas Sulle 10 aastat tagasi haiget tehti ja see ongi põhjus, miks Sa täna oma elu elada ei saa?
Vananemine on privileeg, mida paljud meist ei saa kunagi kogeda. Mustmiljonid elud lõppevad enne kui nad üldse alatagi saavad, aga sellegipoolest – siin me oleme ja naerame sellele privileegile igapäevaselt näkku.
Kui maailm kohtleb meid heldelt, nimetame seda oma manifesteeritud külluslikuks kingituseks, kui halvasti siis õppetunniks, karmaks või saatuseks. Aga ükskõik millist silti, kulda, karda või muda me oma elu kirjeldamiseks ei kasuta – me ei pääse. Me ei pääse kannatusest ja murdumisest, me ei pääse eluga. Vahel leiame ennast nii sügavalt porist, teadmata, kas me veel kunagi tärkame.
Me usume oma hirme, tehes nad suureks ja tähtsaks. Anname jõu nähtamatule, tulemata ise päriselt oma südamega nähtavaks.
Paraku elu ei olegi alati ilus, veel vähem õiglane. Kõik meie unistused ei täitu ja mõnest hingehaavast immitsebki verd nii kaua kui elame. Hirmud jäävad, alatiseks. Kuid kui otsustame tegutseda vaatamata kartusele, jalad haavalehena värisemas, aga südamesilmad avatud, on täiel rinnal elamine võimalik.
Kas ma kardan uusi kogemusi, situatsioone ja tundmatut vett? Absoluutselt, aga enamasti hiilib hirm mulle ligi nagu endine kallim, kes mu ellu naasta soovib. Ta on tuttavlik, tüütu ja ehk isegi veidi nostalgiline, aga teda ma embama ei hakka ja taas enda omaks ei tee.
Minu hauakivile ei ole vaja graveerida, et siin puhkab üks suur põdeja, oma elu elamata jätja ja suure majalaenu võtnud inimene, kes töötas ennast vaguralt surnuks, pühkis oma unistused vaiba alla ja kõige tipuks andis selle ilusa pagasi oma lastele edasi.
Hirm on meile tuttav, aga selles peituv „turvatunne“ on illusoorne ja ümmargune null. Enamasti ei ole hirm meie kaitsja. Kui Sul on olnud raske ja emotsionaalselt lõhkuv lapsepõlv on ka see Sulle tuttavlik, aga päris turvatunde kvaliteeti seal pole, isegi kui esmapilgul võib nii tunduda.
Päris turvalisus on julgus, armastus, avanemine ja vabadus. Julgus astuda samme hirmuga käsikäes ja julgus kanda ka teiste valu kui nad enam ei jaksa, kartmata, et see meid pidalitõvena nakatab.
Julgus on elada valu peitmata, mänge mängimata – tõstes isetult teisi, armastades nii nagu meil oleks tuhandeid südameid ja lootes ka kõige pilkamas pimeduses koidukiirt märgata. Sest ühel päeval meid enam ei ole – ja ka siis tõuseb ehataevasse suur ja kuldne, elamata eludest ja unistustest pakitsev, oma kiirtega uusi võimalusi särav päike.
Autor: Marii Parts
Allikas: Marii Parts Facebooki leht
