Kord saabub meie kõigi jaoks see päev, mil meie välimus sulab, keha pudeneb tolmuks ja me ei saa mitte midagi ega kedagi kaasa võtta. Mind on juba pikka aega kõnetanud ütlus „ela nii nagu surm istuks Su õlal“ ja see pole öeldud hirmutamiseks või negatiivse tunde tekitamiseks, aga nii lihtsalt on. Ta istubki. Ja ometi käitume nii nagu meil oleks selles kehas terve igavik aega, kirjutab Marii Parts oma Facebooki lehel.
Kas panid tähele, millal suved muutusid lühikeseks ja aastatele kasvasid märkamatult tiivad? Teekond koduväravast poodi ei olnud enam hiiglama pikk ja maailm küll avardus, aga hing tõmbas elamise valust ja ilust aina rohkem ja rohkem kokku.
Millal me otsustasime, et oma südant kinni pannes on lihtsam siin maailmas elada?
