“Einstein ütles, et kõik on energia. Mina ütlen, et kõik on lõhn. Vene psühholoog S. N. Lazarev ütleb oma raamatus “Karmalised ülesanded”, et aroom – see on lille hing. Naise lõhn – see on naise hing, aromaatne bukett tema eelmistest kehastustest siin maakeral. Naise lõhn on selle maakoha aroom, kus tema hing kehastumist alustas.” Nii kirjutab Mari Arocha Albial oma raamatus “Metshaldja päevik”.
Naise lõhn, see on tema põliskodu aroom. Nina näitab suunda, sest lõhn suudab anda inimesele sõnumeid ka seal, kuhu nägemis- ja kuulmismeel ei küündi. Oleme ju silmade kaudu siin materiaalses maailmas kinni ning olenevalt oma hingeseisundist kipume ka kõrvaga kuuldut tõlgendama ja ümber sõnastama. Aga loomulikku lõhna petta ei saa – lõhnaaistingud ja -informatsioon tungivad alateadvusesse.
Lõhna kaudu tunnevad inimesed ära oma sugulashinged ning mehed ja naised oma paarilise. Lõhna kaudu tunnetavad taimed, keda inimene oma aialapil kasvatab, tema keha seisundit ning suudavad kasvatada just temale vajaliku ravitoimega vilju. Lõhn suudab toita ning olla toiduks. Suvehommikuti toitun ma kibuvitsaõitelt rüübatud magusalt lõhnavast kasteveest – selle aroom ja maitse on unustamatud! Ka esimene inimene Aadam toitus paradiisiaia lõhnadest, tuulest ja päikesest.
Miks kingivad mehed naistele lilli? Miks seostavad luuletustes naisi lilledega? Miks neid tõmbab vahel mõne naise poole nii vastupandamatult, et meest ennastki imestama paneb? Ehk on naine oma eelnenud kehastuses olnud imeline lill, keda päikesekiired soojendasid ja ainult talle omast ainulaadset lõhna, tema eeterlikke õlisid eritama panid? Ehk oli mehe hing nendes kaugetes kehastumistes liblikaks või mesilaseks? Mesilane püüab ju nektari kogumiseks kõige kaunimalt lõhnavaid lilleõisi. Kui nüüd mees naist kohtab ja tunneb temas ära selle lille, tunneb tema auras seda lillelõhna, tõmbab teda taas tema poole.
Naine kannab oma auras, oma energiaväljas edasi neid lilli, kes igavesti edasi õitsevad ja oma tervendavat lõhna jagavad. Lilli, kes ta ise kunagi oli. Ta justkui niisutab ja toidab neid iga helge ja positiivse mõttega. Iga armastuse puhanguga oma südames paneb ta need lilled tugevamalt lõhnama.
Samas kurjad sõnad ja negatiivsed mõtted närtsitavad lilli ning tõmbavad ligi tumedaid olendeid, kes kaunitel lilleõitel oma mudaste jalgadega tambivad ja endast halva lõhna maha jätavad. Olen tundnud väga ebameeldivat lõhna depressioonis inimese auras, ent olen tundnud ka õnneliku inimese ebamaiselt meeldivaid aroome.
Armastusel on lõhn, nagu on lõhn ka ükskõiksusel ja vihal. Hindud ütlevad, et terve inimene lõhnab viimati söödud puuvilja järele. Eriti meeldivalt peaksid lõhnama inimese juuksed, mis räägivad tervisest.
Ka inglid tegutsevad lõhnade kaudu ja ilmutavad end meile vajadusel meeldiva lõhnapuhanguna. Inglid armastavad lõhnu. Nad saavad meiega ka paremini kontakti, kui meie aura on rahulik ja lõhnav ning kui ümbritseme end looduse tasakaalustavate aroomidega. Minu kaitseingel on ilmutanud end mulle naiseliku jasmiiniaroomina.
Kallid naised, laskem rohkem oma loomulikul lõhnal, oma auravälja lille-õiel õitseda! Olles loomulikud, anname oma hingesugulasele võimaluse end lõhna järgi ära tunda. Usun, et kui naine, kes on end sünteetiliste parfüümidega lõhnastanud, laseb oma kallimal kord tunda oma keha ja juuste loomulikku aroomi, on ta reaktsioonist meeldivalt üllatunud.
Lillede kinkimine on naistele hindamatu tähtsusega. See on suur kompliment naisele, sest lilled sümboliseerivad tema naiselikkust. Lillede kinkimine liigutab naisi hingepõhjani ning toob pisarad silma, see on suur tunnustus mehe poolt ja naise jaoks kõige tähtsam kingitus.
Naise ilu rõhutamiseks on parim vahend roosivesi, mis kaunistab nii nahka kui juukseid. Roosivett võiks kasutadaka kodus. Roosid on armastuse ja romantika sümbolid. Roosil on vaja jagada armastust, et elada, ja selles on ta sarnane naisega. Roos on täidetud elu andva nektariga ning, tarbides roosi kroonlehtija vilju toiduks, saab valmistada joovastavaid ning tervendavaid toite ja jooke.
Iga naine on õitsev lilleõis, isegi kui ta end mõnikord nii ei tunne. Ent temas on alles teadmine, et ta on seda olnud. Ning iga mees teab sügaval sisimas, et tema naine on olnud kõige kaunim ja kõige joovastavamalt lõhnav lilleke, kelle poole ta on püüelnud läbi erinevate elude. Kui paarike tülitseb ja armastus tundub olevat kaugele põgenenud, võiks mees vaadata oma kallimat mesilase pilguga… ning naine lööb kõikide oma sillerdavate kroonlehtedega taas särama. Kes valitseb lõhna, valitseb inimese südameid.
Autor: Mari Metsallik
Allikas: Mari Metsallik “Metshaldja päevik”, kirjastus Pilgrim
Loe lisaks: Mari Arocha Albial: Õnnelik abielu on otsus
Mari Metsallik: Inimese mõte on maailma kõige tugevam jõud
Mari Metsallik: armastus on meie tõeline olek, turvaline, puhas ja puutumatu madala sageduse energiatest
