Kui ennast alaväärsena tundvale inimesele keegi ütleb midagi, mis temas alaväärsuse käivitab ja ta ei oska seda tunnet ümber teha, siis ta kannatabki edasi. Kui oskaks tunnet endast eraldi vaadelda ja ümber teha, ei peaks enam kannatama.
Siin tuleb mängu see aspekt, et ta ei tea midagi vabast tahtest. Enamik inimesi magab nii sügavas unes, et nad ei tea üldse mitte midagi. Ja kui sa ei tea, kes sa tegelikult oled, ja arvad, et elad ainult üheainsa elu ja kõik see, mida sa katsud näpuga, kuuled kõrvaga, näed silmaga, on ainukene asi maailmas – kui sa nõnda arvad ja sellise teadmisega elad, siis sa kannatadki.
Kannatus tähendabki oskamatust, tarkuse puudumist. Kannatused on enda negatiivsed tunded, millega sa pole osanud midagi peale hakata ja oled neid ainult kannatanud. Kunagi elasime ilma kannatusteta, siis, kui oskasime oma keha kõrgorganoloogilise arvutina kasutada. Veel pool miljonit aastat tagasi olid meil jumalikud omadused alles, kaotasime need 300 000 aasta vältel ja umbes 26 000 aastat sulgusime järjest pimedusse ning läksime päris lukku.
Millal me saame kõik algsed omadused taastatud? Selleks võib kuluda kaks miljonit aastat, aga sama hästi võime seda ka siin ja praegu teha. See on väga pikk aeg. Inimene tahab elada normaalset, tervet ja õnnelikku elu juba täna. Teoorias tahaks kohe kiirelt edasi areneda parematele tasanditele, et ei peaks kannatama. Või käibki areng vaid läbi kannatuste?
Ei tarvitse käia läbi kannatuste. Me ise teeme niimoodi, et käime läbi kannatuste, kiristades hambaid. Kui on mingisugune väljakutse, siis teeme sellest probleemi, ise hirmutame ennast selle probleemiga. Selle asemel et mõelda, kas ma tulen toime, kuidas asjad edenevad, kas mul on julgust ja soovi, kas ma usun iseendasse jne – seda tuleb küsida! -, hirmutame end öeldes, et näed, kui see asi nüüd ümber kukub ja mul halvasti läheb, mida siis kõik teised minu kohta räägivad. Appi, kuidas nad siis mind näevad, kuidas nad mind siis ebaõnnestunuks peavad! Ega kõik ei edenegi sama kiirusega, osad lähevad kiiremini edasi ja osad jäävad maha, areng on kogu aeg erinev olnud.
Nendega, kes vaimse arenguga ei kiirusta, ei juhtu ju iseenesest midagi hullu. Ega olegi vaja rutata, kujutage ette, kaks miljonit aastat! Aega on maa ja ilm. Mis mänge selle ajaga kõik läbi jõuab mängida. Kes aga soovib ja valmis on, võib ka siin ja praegu vaimseks saada.
Öeldakse, et teistega võrdlemine on üks põhilisemaid kannatuse allikaid. Missuguse parameetri järgi, pagana pihta, võrdleme ennast teistega? Polegi niisugust parameetrit! Ei saa võrrelda mitte millegagi, võrdlusmomenti kui niisugust pole. Näiteks, kui palju süda armastab? Selline võrdlus ei ole võimalik. Võrreldakse mingite väliste parameetrite järgi, mis on siis kas ühiskonna või konkreetse kultuuriruumi või sinu enda uskumussüsteemi poolt sätitud. Et materiaalse tasandi võrdlemisest vabaneda, peaks inimene jõudma vaimse ärkamiseni. Kus on meie sisemised vaimsed väärtused, empaatia, armastus, elurõõm ja soov anda teistele? Kaastunne ja teistest lugupidamine, kõigepealt iseendast lugupidamine ja armastus iseenda vastu – need on ju kõik vaimsed väärtused. Me jätame need absoluutselt kõrvale, nagu neid polekski olemas. Hoopis rahast on tehtud kuldvasikas ja raha on meie jumal.
Autor: Mai-Agate Väljataga
Allikas: Thich Nhat Hanh: oma kannatused ja hirmud tuleb muuta taipamiseks
Kui hirm tuleb külla
Karma – kallistab või karistab?
Emotsioonid ja mõtted valu taga: millest on tingitud erinevad valud?
