Mahatma Gandhi: Vägivallatus on suurim inimkonna käsutuses olev jõud

AHIMSA EHK VÄGIVALLATUSE TEE

Tõe tee on kitsas ja sirge. Samasugune on ka Ahimsa tee. Ta on nagu mõõgateral balansseerimine. Akrobaat suudab nööril kõndida tänu keskendumisele. Kuid keskendumise aste, mis on vajalik Tõe ja Ahimsa teel käimiseks, on palju suurem. Väikseimgi tähelepanematus toob kaasa kukkumise. Üksnes pideva pingutusega jõutakse Tõeni ja Ahimsani…

Ahimsa pole mitte nii lihtne, nagu teda on püütud kujutada. Mitte viga teha ühelegi elusolendile – see on kahtlemata osa Ahimsast. Kuid see on tema kõige tühisem avaldus. Ahimsa põhimõtet rikub iga kuri mõte, liigne kiirustamine, valetamine, vihkamine, teisele halba soovimine. Teda rüvetab ka ilmalikest vajadustest hoolimine. Kuid ka meie igapäevane toit kuulub ilmalike vajaduste hulka. Kohas, kus me seisame, on miljoneid mikroorganisme, kellele see koht kuulub ja kellele me oma sealolekuga kahju teeme. Mida peaksime siis tegema? Panema käe oma elu külge? Isegi see pole lahendus, sest me usume, et niikaua kui vaim on seotud lihaga, loob ta keha igakordsel hävitamisel endale uue keha. Keha lakkab olemast alles siis, kui me saame lahti kõikidest sidemetest temaga. Vabanemine kõikidest sidemetest on jõudmine Jumala kui Tõe juurde. Seda aga ei saavutata kiirustades. Keha ei kuulu meile endale. Seni kui ta püsib, peame teda kasutama kui midagi, mis on usaldatud meie hoolde. Koheldes sel viisil lihalikke nähtusi, võime kunagi loota vabakssaamist keha koormast. Teostades liha piiramist, peame kogu oma jõudu rakendades püüdlema päevast päeva ideaali poole.

Eespool öeldust on võib-olla selge, et ilma Ahimsata ei saa otsida ega leida Tõde.

Ahimsa ja Tõde on omavahel niivõrd põimunud, et neid on peaaegu võimatu teineteisest eraldada ja lahti harutada. Nad on mündi, või õigemini sileda, vermimata medali kaks külge. Kes ütleks, milline on tema esi-, milline tagakülg? Ja ometi on Ahimsa vahend, Tõde aga eesmärk. Selleks et vahendid oleksid tõesti vahendid, peavad nad olema meil alati käepärast, ning seega on Ahimsa meie ülim kohustus. Kui me kanname hoolt vahendite eest, siis saavutame varem või hiljem ka eesmärgi. Ja kui me oleme seda kord taibanud, siis on lõplik võit kindel. Ükskõik milliseid raskusi me kohtaksimegi, ükskõik millised näilikud kaotused meid ka tabaksid, me ei tohi ikkagi loobuda Tõde otsimast, mis on ükspäinis Jumal Ise.

Vägivallatus on kõrgeima korra aktiivne jõud. Ta on hingejõud ehk jumalikkuse vägi meis.

Ebatäiuslik inimene ei suuda tabada vägivallatuse tuuma: ta pole võimeline taluma selle täit hiilgust, kuid isegi lõpmatult väikese kübemekese aktiviseerumine võib imesid korda saata. Taevane päike täidab ilmaruumi eluandva soojusega. Aga kes talle liiga ligi läheb, põleb tuhaks. Sama on lugu ka jumalikkusega. Me saame Jumala sarnaseks niivõrd, kuivõrd me rakendame vägivallatust, kuid iialgi ei saa me täiesti Jumalaks. Vägivallatus on nagu raadiumi mõju. Imeväike hulk teda toimib pidevalt pahaloomulises kasvajas, vaikselt ja lakkamatult, kuni haige kude saab terveks. Samuti toimib juuretisena üsna väike hulk tõelist vägivallatust ning mõjutab vaikselt, õrnalt ja märkamatult kogu ühiskonda.

Tõde ilma alandlikkuseta oleks jultunud karikatuur. Kes tahab järgida Tõde, see teab, kui raske see on. Maailm võib aplodeerida tema niinimetatud võitudele. Kuid maailm teab vähe tema langustest. Tõearmastaja on puhastunud olend. Ta tunneb vajadust olla alandlik. Inimene, kes tahab armastada kogu maailma, kaasa arvatud need, kes nimetavad end tema vaenlaseks, teab, kui võimatu on seda omal jõul teha. Ta peab olema nagu põrm, enne kui ta hakkab mõistma Ahimsa algmeid. Ta poleks midagi, kui ta päev-päevalt alandlikkuses ei kasvaks, nii nagu ta kasvab armastuses… Ning keegi ei suuda näha Jumalat palgest palgesse, kui temas on veel kübekenegi isedust. Temast peab saama eimiski, kui ta tahab Jumalat näha. Kes julgeks öelda selles tormide vintsutatud maailmas: „Ma olen võitnud!” Jumal triumfeerib meis, mitte iialgi meie ise… Mis on õige füüsilises maailmas, see on õige ka vaimses. Et võita ilmali- kus võitluses, ohverdas Euroopa hiljutises sõjas – mis iseenesest oli ju mööduv nähtus – mitu miljonit elu, mis ime siis, et miljonid hukkuvad vaimses võitluses, püüeldes sinnapoole, et vähemasti üks täiuslik eeskuju võiks maailma jääda.

Vägivallatus on suurim inimkonna käsutuses olev jõud.

Ta on võimsam kui võimsaim hävitusrelv, mida on loonud inimese leidlikkus. Hävitamine pole inimeste seadus. Inimene elab vabalt teadmisega, et ta on valmis surema, kui vaja, oma venna käte vahel, aga ta pole kunagi vaba, kui ta peab tapma. Iga tapmine või kahjutegemine on põhjustest hoolimata inimsusevastane kuritegu.

Halastuse, vägivallatuse, armastuse ja tõe voorusi igas inimeses saab tõeliselt proovile panna ainult sellega, et neid kasutatakse võitluses halastamatuse, vägivalla, viha ja vale vastu.

Kui see on õige, siis ei saa öelda, et Ahimsast pole mõrvari puhul kasu. Muidugi võidakse öelda, et Ahimsaga katsetamine mõrvari ees tähendab surmaotsimist. Tegelikult on see aga Ahimsa tõeline proovikivi. Selle kohta, keda tapetakse tema ilmse abituse tõttu, ei saa veel öelda, et ta tegi proovi läbi. See aga, kes ei kanna surres mingit viha tapja vastu ja palub koguni Jumalalt talle andestust, on tõeliselt vägivallatu. Ajalugu kõneleb seda Jeesusest Kristusest. Ristil olevat ta viimasel hingetõmbel öelnud: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad!” Samasuguseid näiteid võiks leida teistestki religioonidest. Olgu see lause toodud aga sellepärast, et ta on üldtuntud.

Iseasi on muidugi, et meie vägivallatus ei küüni veel sinnamaani. Aga oleks üpris vale madaldada Ahimsa nõudeid kogemuste puudumise või meie oma vigade tõttu. Kui me ei mõista ideaali õigesti, siis pole meil lootustki teda saavutada. Seepärast tuleks meil pingutada oma mõistust vägivallatuse jõu mõistmiseks.

Ahimsa on üliavar mõiste. Me oleme abitud surelikud Himsa hiigeltulekahjus. Ütlusel „elu elab elust” on sügav tähendus. Inimene ei saa silmapilkugi elada, rakendamata väljaspool iseennast kas teadlikult või ebateadlikult Himsat. Elamise fakt ise – söömine, joomine, liikumine – tingib teatavat Himsat, elu hävitamist, olgu see nii väike kui tahes. Ahimsa pooldaja jääb oma usule truuks, kui ta tegevuse ainsaks lätteks on kaastunne, kui ta iga võimalust mööda väldib pisimagi olendi hävitamist, püüab seda päästa ja taotleb seega lakkamatult vabanemist Himsa surmatoovast haardest. Tema enesepiiramine ja kaastunne kasvavad pidevalt, kuid ta ei pääse väljaspool iseennast Himsast iialgi vabaks.

Ning veel, kuna kõige aluseks olev Ahimsa tähendab elu ühtsust, siis mõjutab ühe eksimus paratamatult ka teisi, ning seega ei saa inimene Himsast kunagi täielikult vabaks. Niikaua kui ta on ühiskondlik olend, peab ta osa võtma Himsast, mida tingib ühiskonna olemasolu. Kui kaks rahvast sõdivad, siis on Ahimsa pooldaja kohuseks sõda lõpetada. Kuna aga see kohustus käib talle üle jõu, sest tal pole võimu sõda seisma panna, sest ta pole suuteline sõda ära hoidma, siis võib ta sõjast osa võtta ja siiski kogu hingest püüda iseennast, oma rahvast ja kogu maailma sõjast päästa.

Vägivallatuse esimeseks tingimuseks on õiglus kõikjal, igal elualal.

Võib-olla on sellega inimloomuselt liiga palju nõutud. Ma ei arva nii. Ei tohi dogmaatiliselt otsustada inimloomuse võime üle madalduda või üleneda.

Nii nagu vägivalla harjutamisel tuleb õppida tapmise kunsti, nii tuleb vägivallatuse harjutamisel õppida suremise kunsti. Vägivald ei tähenda hirmust vabanemist, vaid vahendite leidmist hirmu põhjuste vastu võitlemiseks. Vägivallatuse puhul aga polegi hirmuks põhjust. Vägivallatuse pooldaja peab endas arendama kõrgemat tüüpi eneseohverdusvõimet, et olla hirmust vaba. Ta ei hooli oma maa, varanduse või elu kaotusest. See, kes pole hirmust täiesti vaba, ei suuda Ahimsat täiuslikult rakendada. Ahimsa pooldajal on vaid üks kartus, ja see on jumalakartus. Kes ihkab varjupaika Jumalas, see peab tunnetama keha ületavat Aatmanit ( ̄atman – india filosoofia põhiprintsiipe: hing, sisemina – tõlk.), ja niipea kui tunnetatakse hävimatut Aatmanit, kaob armastus hävineva keha vastu. Vägivallatuse harjutamine on seega risti vastupidine vägivalla harjutamisele. Vägivalda on vaja väliste asjade kaitsmiseks, vägivallatust Aatmani ja oma sisemise kohustuse kaitsmiseks.

See pole vägivallatus, kui me armastame ainult neid, kes meid armastavad. Üksnes see on vägivallatus, kui me armastame ka neid, kes meid vihkavad. Ma tean, kui raske on järgida seda suurt armastuse seadust. Aga eks ole kõik suur ja hea raske? Vihamehe armastamine on kõige raskem. Kuid Jumala armust saab ka selle raskeima ülesande täitmine kergeks, kui me seda ainult tahame.

Ma olen leidnud, et elu säilib keset hävingut ja et seepärast peab olema seadus, mis on kõrgem hävitamise seadusest. Ainult sellist seadust järgides omandab hästikorraldatud ühiskond mõtte ja elu muutub elamisväärseks. Ning kui see on elu seadus, siis peame seda oma igapäevases elus rakendama. Kui sul on iganes tülisid ja sa seisad oma vastasega silm silma vastu, siis võida ta ära armastusega. Niisugusel lihtsal moel olen ma seda oma elus rakendanud. See ei tähenda, et sellega oleksid kõik raskused mu elus lahendatud. Ma olen vaid mõistnud, et armastuse seadus leiab vas- tukaja, hävitamise seadus aga mitte kunagi.

Näiteks pole õige, et ma ei tunne viha, kuid enamasti on mul õnnestunud oma tundeid talitseda. Ükskõik missugune on tulemus, ma pingutan end teadlikult, tahtlikult ja pidevalt, et järgida vägivallatuse seadust. Selline pingutus teeb inimese tugevamaks. Mida enam ma seda seadust rakendan, seda enam tunnen ma oma elust rõõmu, rõõmu kõiksuse tasemel. See annab mulle rahu ja aitab mõista looduse müsteeriume, mida ma pole võimeline kirjeldama.

Jälgides ajavahemikku esimestest tekstidest kuni tänapäevani välja, leiame, et inimese areng on pidevalt liikunud Ahimsa suunas. Meie kauged esivanemad olid inimsööjad. Siis tuli aeg, kus neil isu inimesesöömisest otsa sai ja nad hakkasid elatuma küttimisest. Järgmisel perioodil pidas inimene rändküti eluviisi häbenetavaks. Niisiis asus ta põldu harima ja sai oma peatoiduse emakeselt maalt. Nomaadielust loobumisega valis ta endale tsiviliseeritud, kindla eluviisi, rajas külasid ja lin- nu ning muutus perekonnaliikmest kogukonna ja rahvuse liikmeks. Kõik see tunnistab Ahimsa kasvu ja Himsa kahanemist. Kui see oleks teisiti, oleks inimtõug praeguseks juba välja surnud, nii nagu on hävinenud paljud madalamad liigid.

Prohvetid ja avatarid, kes rohkem, kes vähem, on samuti Ahimsat kuulutanud. Ükski neist pole tulnud õpetama Himsat. Kuidas see saakski teisiti olla? Himsat ei ole vaja õpetada. Inimene kui loom on vägivaldne, aga kui Vaim on ta vägivallatu. Niipea kui inimene ärkab Vaimule iseendas, ei saa ta jääda vägivaldseks. Ta kas areneb Ahimsa suunas või tormab hukatusse. Seepärast ongi prohvetid ja avatarid kuulutanud tõe, kooskõla, vendluse, õigluse jms õpetust – ja kõik need on Ahimsa atribuudid.

Ma kinnitan, et isegi praegu, kus ühiskonna struktuur ei põhine vägivallatuse teadlikul tunnustamisel, saab inimkond kogu maakeral elada ja oma valdusi säilitada tänu vastastikusele sallivusele. Kui see poleks nii, oleksid elus veel üksnes vähesed ja kõige julmemad. Kuid seda pole juhtunud. Perekondi seovad ühte armastussidemed, samuti rahvusteks nimetatud gruppe tsiviliseeritud ühiskonnas. Nad ainult ei mõista vägivallatuse seaduse ülevõimu. Sellest järeldub, et nad pole läbi katsunud tema ääretuid võimalusi. Me oleme seni, ilmsest inertsusest, ma ütleksin, pidanud enesestmõistetavaks, et täielik vägivallatus on kättesaadav üksnes vähestele, kes on andnud varatuse ja kõigest loobumise tõotuse. On tõsi, et ainuüksi pühendunud suudavad süveneda uurimisse ja kuulutada aeg-ajalt inimest juhtiva suure igavese seaduse uusi võimalusi, ent kui see on seadus, siis peab ta kehtima kõigi kohta. Kõik need nurjumised, mida me näeme, pole mitte seaduse, vaid tema järgijate süü, kellest paljud ei teagi, et nad alluvad tahes-tahtmata sellele seadusele. Kui ema sureb lapse eest, siis järgib ta alateadlikult seda seadust. Ma olen viimase viiekümne aasta jooksul jutlustanud selle seaduse teadlikku tunnistamist ja innukat rakendamist, hoolimata kõigist nurjumistest. Viiekümne aasta vältel tehtud töö on andnud väga häid tulemusi ja tugevdanud mu usku. Ma kinnitan, et selle pideval rakendamisel saabub olukord, kus seaduslikku omandit üldiselt vabatahtlikult respekteeritakse. Kahtlemata on selline omand puutumatu. Ning see pole mitte meid ümbritseva ebavõrdsuse ülbe demonstratsioon. Ebaseadusliku ja ebaõiglase omandi probleem ei tohiks küll vägivallatuse pooldajat kohutada. Tema käsutuses on vägivallatuse relvad – satjagraha ja koostööst keeldumine, mis on end seni täielikult õigustanud, kus neid ka iganes on rakendatud vägivalla asemel. Ma pole eales välja pakkunud vägivallatuse ammendavat teooriat. See poleks ju üldse võimalik. Ja niipalju kui ma tean, pole midagi niisugust ka üheski loodusteaduses, isegi mitte sellises eksaktteaduses nagu matemaatika. Ma olen vaid otsija.

Satjagraha rakendamise algstaadiumis jõudsin ma arusaamisele, et tõe otsimisel ei tohi endale lubada vägivalda ka siis, kui see on vastase poolt peale sunnitud, vaid teda tuleb kannatlikult ja kaastundlikult veenda tema eksituses. Sest see, mis ühele näib tõde, võib olla teise meelest eksitus. Kannatlikkus aga tähendab kannatamist. Nõnda tähendab see õpetus niisugust võitlust tõe eest, kus kannatama ei sunnita mitte vastast, vaid see võetakse enese kanda.

Inimene ja tema teod on kaks eri asja.

Süsteemi võib eitada või rünnata, kuid eitada ja rünnata tema autorit on niisama hea kui eitada ja rünnata iseennast. Me kõik oleme ühest puust, ühe ja sama Looja lapsed, niisiis on jumalikkuse jõud meis lõpmatu. Halvustada kas või ühtainsat inimolendit tähendab halvustada jumalikkuse jõudu ja kahjustada seega mitte ainult seda olendit, vaid tema kaudu kogu maailma.

Vägivallatus on universaalne printsiip ning vaenulik keskkond ei piira tema rakendusulatust.

Tema mõju saabki kontrollida üksnes siis, kui teda rakendatakse vastaste seas ja neist hoolimata. Meie vägivallatus oleks võlts ega maksaks midagi, kui tema edu sõltuks võimude heatahtlikkusest.

Mõned sõbrad on mulle öelnud, et Tõel ja vägivallatusel pole poliitikaga ega maiste asjadega tegu. Ma pole sellega nõus. Ma ei pea neid silmas isikliku lunastuse abinõudena. Nende toomine ja rakendamine igapäevasesse ellu on olnud algusest peale minu eksperimendi sisu.

Keegi ei saa olla vägivallatuse aktiivne pooldaja, kui ta ei astu sotsiaalse ebavõrdsuse vastu välja, kus see ka iganes esineks.

Passiivse vastupanu meetod on oma õiguste eest seismine isikliku kannatuse abil, ta on relvastatud vastupanu vastand. Kui ma keeldun midagi tegemast, mis pole mu südametunnistusega kooskõlas, siis kasutan ma hingejõudu. Oletame, et praegune valitsus on kehtestanud seaduse, mida saab rakendada ka minu suhtes. See ei meeldi mulle. Kui ma sunnin valitsust vägivallaga seadust tühistama, siis kasutan ma seda, mida võiks nimetada kehaliseks jõuks. Kui ma ei allu seadusele ja olen valmis selle rikkumise eest karistust kandma, siis kasutan ma hingelist jõudu. See tähendab eneseohverdamist.

Igaüks nõustub sellega, et eneseohverdamine on võrratult kõrgem teiste ohverdamisest. Pealegi juhul, kui seda jõudu kasutatakse ebaõigel ajendil, kannatab ainult kasutaja. Ta ei pane teisi oma eksimuse läbi kannatama. Inimesed on ikka teinud asju, mis on hiljem osutunud vääraks. Keegi ei saa väita, et tal on absoluutselt õigus või et teatav nähtus on väär, sest tema meelest see nii on; aga see on tema meelest väär ainult seni, kuni tema mõistuse otsustus on niisugune. Seepärast oleks hea, kui ta ei teeks seda, mida ta vääraks peab, ja et ta võtaks enda kanda tagajärjed, ükskõik millised need ka poleks. See on hingejõu kasutamise võti.

Ahimsa pooldaja ei nõustu utilitaarse vormeliga: maksimaalne heaolu maksimaalsele hulgale. Ta võitleb kõigi maksimaalse heaolu eest ja sureb selle ideaali poole püüdes. Niisiis on ta valmis surema, et teised saaksid elada. Peale selle teenib ta surres ka iseennast. Maksimaalne heaolu kõigile kätkeb loomulikult ka heaolu maksimaalsele hulgale, järelikult võivad Ahimsa pooldaja ja utilitaristi taotlused mõningas punktis ühte langeda, kuid tuleb aeg, kus nad peavad koostööst loobuma ja minema sootuks eri teed. Utilitarist, kui ta tahab olla loogiline, ei ohverda ennast kunagi. Absolutist aga ohverdab kas või iseenda.

Te võite muidugi öelda, et vägivallatut vastupanu ei saa olla ja et ajalugu ei tunne midagi niisugust. Hea küll, minu taotluseks on siis tuua vastav näide, ja mu unistuseks on kodumaa vabaduse saavutamine vägivallatul teel. Ning ma olen valmis ükskõik kui sageli maailmale kordama, et ma ei võtaks vastu oma kodumaa vabadust, kui selle hinnaks oleks vägivallatusest loobumine. Mu abielu vägivallatusega on midagi nii absoluutset, et ma pigem tapaksin end, kui ütleksin oma seisukohast lahti.

Vägivallatus on jõud, mida võivad edukalt kasutada kõik – lapsed ja naised, noored ja vanad -, kui neil on ainult elavat usku Armastuse Jumalasse ja kui nad armastavad seega võrdselt kogu inimkonda. Kui vägivallatus tunnistatakse elu seaduseks, siis peab ta valdama kogu olemust ja mitte avalduma ainult üksikutes tegudes.

Kui me pooldame vägivallatust, siis ei tohi me siin maa peal ihaldada midagi, mis ei ole kättesaadav kõige väetimale ja madalamale inimolendile.

Vägivallatuse printsiip nõuab täielikku loobumist igasugusest ekspluateerimisest.

Mu vastuseis sõjale ei sunni mind takistama neid, kes soovivad sõjast osa võtta. Ma veenan neid. Ma näitan neile paremat teed, kuid jätan valiku nende teha.

Elu võtmine võib olla kohustuseks. Me hävitame nii palju elu, kui see on meie keha ülalpidamiseks vajalik. Niisiis võtame toiduks taimset või muud elu, hävitame tervise nimel desinfektsioonivahendite abiga moskiitosid ja teisi putukaid, arvamata seejuures, et oleme teotsenud usu vastu… Oma liigi säilitamise huvides tapame ka kiskjaid loomi… Isegi inimese tapmine võib teatavatel juhtudel vajalikuks osutuda. Oletame, et inimene jookseb amokki ja tormab, mõõk käes, arutult ringi, valmis tapma igaüht, kes tema teele satub, ning keegi ei julge teda elusalt kinni võtta. See, kes teeb sellisele hullumeelsele lõpu, pälvib üldsuse tänu ning teda tuleb pidada heategijaks.

Positiivses mõttes tähendab Ahimsa kõige avaramat armastust, kõige suuremat halastust.

Kui ma olen Ahimsa järgija, pean ma armastama oma vaenlast. Ma pean kohtlema ühel ja samal alusel niihästi kurjategijat, kes on mu vaenlane või mulle võõras, kui ka kurjategijat, kes on mu oma isa või poeg. Tegevusjuhisena kätkeb Ahimsa tingimata tõde ja kartmatust. Kui inimene ei peta seda, keda ta armastab, siis ei karda ta ise ega ärata kartust ka teistes. Elu kinkimine on ülim kõigist kinkidest, ja inimene, kes teisele elu kingib, teeb relvituks iga vaenu. Ta on sillutanud tee lugupidavale mõistmisele. Ainult see, kes on ise aldis hirmule, ei saa elu kinkida. Selleks peab ise olema kartmatu. Keegi ei saa teostada Ahimsat ja olla samal ajal argpüks. Ahimsa teostamisega kaasneb ülim vaprus.

Kui ma olen mõõga kõrvale heitnud, siis pole mul enam midagi peale armastusekarika, mida ma võin pakkuda kõigile, kes on minu vastu. Selle karika pakkumisega loodan ma neid enda poole võita. Ma ei kujutle, et inimeste vahel võiks valitseda igavene vaen, ning uskudes taassünniteooriasse, elan ma lootuses, et kui mitte selles elus, siis mõnes järgmises hoian ma kogu inimkonda sõbralikus embuses.

Armastus on suurim jõud, mis on maailma käsutuses, ja seejuures ometi kujuteldamatult alandlik.

Kõige külmem süda ja kõige suurem rumalus peavad taganema kannatuse tõusva päikese ees, mis ei tunne viha ega õelust.

Vägivallatus ei ole loobumine tegelikust võitlusest kurja vastu.

Otse vastupidi, vägivallatus, nii nagu mina seda mõistan, on aktiivsem ja tegelikum võitlus kurja vastu kui kättemaks, mille põhiolemuseks on kurjuse suurendamine. Minu arvates on ebakõlblust võimalik võita vaimsel, seega kõlbelisel teel. Ma püüan nüristada türanni mõõka, ilma et ma tema vastu veel vahedamat relva tõstaksin, ma petan vaid tema ootust, nagu võiksin ma talle füüsilist vastupanu osutada. Hingelist vastupanu, mida mina pakun, ei tea ta arvestada. Kõigepealt see pimestab teda ning sunnib siis vägivallatust tunnustama, ja see tunnustus ei ole talle mitte alandav, vaid hoopis ülendav. Võidakse kohe väita, et see on ideaalne olukord. Seda ta ongi.

Ma olen vägivalla vastu, sest kui ta näibki tegevat head, siis on see hea ajutine; kuri aga, mida ta teeb, on jääv. Ma ei usu, et isegi kõikide inglaste tapmine võiks Indiale mingil määral head teha. Kui ka hommepäev antaks võimalus kõik inglased maha tappa, jääksid miljonid inimesed samasugusesse viletsusse nagu praegu. Vastutus praeguse olukorra eest lasub pigem meil kui inglastel. Inglased on võimetud kurja tegema, kui meie oleme head. Seepärast ma rõhutangi pidevalt sisimast lähtuva reformi vajalikkust.

Ajalugu õpetab, et need, kes on kahtlemata ausatel ajenditel, kuid toore jõuga ahnitsejad maalt välja tõrjunud, on langenud omakorda ahnitsemise tõve ohvriks.

Vägivallast võõramaiste valitsejate vastu kuni vägivallani oma inimeste vastu, keda me kodumaa progressi takistajateks peame, on õige lühike samm. Ükskõik, missugused oleksid vägivalla tulemused teistes maades, ükskõik, kas me arvestame vägivallatuse õpetust või mitte, igatahes ei nõua see kuigi suurt vaimupingutust, et taibata, kuidas vägivalla rakendamine ühiskonna vabastamiseks nendest paljudest pahedest, mis pidurdavad meie progressi, raskendab veelgi meie olukorda ja lükkab vabaduse päeva edasi. Rahvas, kes pole reformideks ette valmistatud, sest ta pole nende paratamatuses veendunud, läheb nende sunniviisilisel elluviimisel raevust pööraseks ning otsib kättemaksuks välismaalastelt abi. Kas ei juhtunud see meie oma silme all mõne aasta eest, millest meil veel praegugi on valusalt elavaid mälestusi.

Kuna mul pole midagi tegemist valitsuse organiseeritud vägivallaga, siis tahan ma veel vähem tegemist teha rahva organiseerimata vägivallaga. Ennem laseksin ma end juba nende kahe vahel puruks muljuda.

Minu arvates pole vägivallatus mingil juhul passiivsuse avaldusvorm. Vägivallatus, nii nagu mina seda mõistan, on kõige aktiivsem jõud maailmas. Vägivallatus on ülim seadus. Oma poole sajandi kogemustest ei tea ma ainustki juhtumit, kus ma oleksin pidanud tunnistama, et olen abitu, kus vägivallatus poleks osutunud vastuabinõuks.

Ma olen vaid vägivallatuse teaduse alandlik uurija. Tema varjatud sügavused vapustavad mind ennast niisama tugevasti, nagu nad vapustavad mu poolehoidjaid.

Viimasel ajal on saanud moeasjaks öelda, et vägivallatuse põhimõtteil ei saa ühiskonda organiseerida ega juhtida. Ma vaidleksin sellele seisukohale vastu. Kui isa lööbki perekonnas üleannetut last, siis ei mõtle laps kätte maksta. Ta ei kuuletu isale mitte heidutava löögi mõjul, vaid solvatud armastuse pärast, mida ta selle taga tajub. See on minu arvates näide sellest, kuidas ühiskonda juhitakse või peaks juhitama. See, mis on õige perekonnas, peab olema õige ka ühiskonnas, mis ongi ju tegelikult suur perekond.

Passiivne vastupanu on mitme teraga mõõk, teda võib kasutada kunas tahes. Ta on õnnistuseks niihästi neile, kes teda kasutavad, kui ka neile, kelle vastu teda kasutatakse. Ta mõju ulatub kaugele, ilma et valataks tilkagi verd. Ta ei roosteta iialgi ja teda ei saa varastada.

Kodanikukohuste täitmata jätmine peab toimuma puhtsüdamlikult, aupaklikult, tasakaalukalt, ja mitte kunagi väljakutsuvalt, ta peab tuginema mõnele kergestimõistetavale printsiibile, ei tohi olla tujukuseavaldus, eelkõige aga ei tohi selles varjul olla pahatahtlikkust ega viha.

Jeesus Kristus, Taaniel ja Sokrates rakendasid kõige puhtamal kujul passiivset vastupanu ehk hingejõudu. Need õpetajad ei omistanud kehale hinge kõrval mingit tähtsust. Tolstoi oli selle doktriini parim ja eredaim (tänapäevane) esindaja. Ta ei teinud mitte ainult selgitustööd, vaid ka elas ise selle järgi. Indias on seda õpetust mõistetud ja ühtlasi ka rakendatud palju varem, kui ta Euroopas moodi läks. On ju päevselge, et hingeline jõud on kehalisest jõust lõpmatult ülevam. Kui inimesed kasutaksid ülekohtu heakstegemiseks hingejõudu, oleks välditud nii mõnigi praegune kannatus.

Satjagraha seadus ütleb, et kui inimesel pole relva käes ja kui ta ei leia väljapääsu, siis peab ta astuma viimase sammu – loobuma kehast.

Öelda või kirjutada ebameeldivaid asju ei ole mingi vägivald, eriti kui kõneleja või kirjutaja usub selle õigsusse. Vägivalla olemus on, et mõtte, sõna või teo taga on varjul vägivallakavatsus, st kavatsus teha oma niinimetatud vastasele kahju. Vale arusaamine sündsusest ja kartus haavata teiste õrnemaid tundeid ei lase inimesel sageli ütelda seda, mida ta mõtleb, ja sunnib teda silmakirjatsema. Aga kui tahetakse inimestes, ühiskondades ja rahvustes arendada mõtte vägivallatust, siis tuleb rääkida tõtt, olgu see nii karm ja momendil ebapopulaarne kui tahes.

Ilma aktiivse tegevuseta pole siin maa peal kunagi midagi korda saadetud. Seepärast ma hoidun väljendist „passiivne vastupanu” – tema küündimatuse tõttu ja võimaluse tõttu tõlgendada teda kui nõrkade relva.

Vägivallatus eeldab võimet lüüa. Ta on kättemaksuiha teadlik ja vabatahtlik ohjeldamine. Kättemaks on igal juhul üle passiivsest, naiselikust ja abitust alistuvusest. Andestamine aga on veel ülevam. Kättemaks on ikkagi nõrkus. Kättemaksuiha tuleneb kas tõelise või kujutletud ohu kartusest. Inimene, kes kedagi maa peal ei karda, peab raskeks isegi viha pidada selle vastu, kes teda solvata püüab.

Vägivallatus ja argus ei sobi kokku. Küll aga võin ma kujutleda hambuni relvastatud meest, kes on südames arg. Relvastumine viitab hirmusugemetele või lausa argusele. Tõeline vägivallatus on aga mõeldamatu ilma täieliku kartmatuseta.

Tuhat korda ennem läheksin ma vägivallale vastu, kui et ma riskiksin terve rahva meheauga. Vägivallatus ei luba mul ohu eest põgeneda ega mulle kalleid inimesi kaitseta jätta. Kui mul tuleks valida vägivalla ja pelgurliku põgenemise vahel, siis peaksin ma vägivalda argusest paremaks. Jutlustada argpüksile vägivallatust on niisama hea kui ahvatleda pimedat kauneid vaatepilte nautima. Vägivallatus on vapruse tipp. Ja minu enda kogemuste piires pole mul olnud raskusi tõestada vägivallatuse üleolekut nendele inimestele, kes on vägivalla kooli läbi teinud. Argpüksina, nagu ma seda kaua aega olin, varjasin ma eneses vägivalda. Vägivallatust hakkasin ma hindama alles siis, kui olin juba argusest lahti saamas.

Inimesele, kes kardab surra ja kellel pole jõudu vastupanuks, ei saa vägivallatust õpetada. Abitu hiir pole sellepärast veel vägivallatu, et kass ta alati ära sööb. Hiir pistaks rõõmuga oma murdja nahka, kui ta ainult saaks, kuigi ta püüab alati kassi eest jalga lasta. Ja me ei nimeta teda argpüksiks, sest ta loomus ei lase tal teisiti talitada. Aga inimest, kes ohtu sattudes käitub hiire kombel, nimetatakse õigusega argpüksiks. Ta südames on varjul vägivald ja viha, ning ta tapaks oma vaenlase, kui ta seda endale kahju kartmata teha saaks. Vägivallatus on talle tundmatu. Ja asjata oleks talle seda jutlustada. Vaprus on tema loomusele võõras. Selleks et ta suudaks vägivallatust mõista, tuleb teda õpetada vapralt vastu panema ja koguni surmakartmatult ennast kaitsma vaenlase vastu, kes tahab teda hävitada. Teisiti toimimine ainult suurendaks tema argust ja viiks teda seega vägivallatusest kaugemale. Kui ma ei või kedagi aidata kättemaksmisel, siis ei või ma lasta ka argpüksil otsida varju vägivallatuse sildi tagant. Teadmata, millest vägivallatus koosneb, on nii mõnedki siiralt uskunud, et vägivalla eest põgenemine on igal juhul voorus, võrreldes vastupanu osutamisega, eriti kui kellegi elu on mängus. Vägivallatuse apostlina pean ma, niipalju kui see minu võimuses on, võitlema selle ebamehise arvamuse vastu.

Pole tähtis, kui nõrk on keegi kehaliselt, aga kui põgenemine on häbistav, siis paneb ta vastu ja sureb oma postil. See on vägivallatus ja vaprus. Pole tähtis, kui nõrk ta on, aga ta kasutab jõudu, mis tal on, et oma vastast haavata ning rünnates surra. See on vaprus, kuid mitte vägivallatus. Kui ta aga põgeneb, selle asemel et ohule vastu minna, siis on see argus. Esimesel juhul elab inimese südames halastus ja armastus, teisel ja kolmandal juhul põlgus, umbusk ja hirm.

Oletagem, et ma olen neeger ja et valge mees vägistab või kogukond lintšib mu õe. Ning ma küsin endalt: mis on mu kohus? Vastus kõlab nii: ma ei tohi neile halba soovida, aga ma ei tohi ka nendega koos töötada. Võib juhtuda, et siiani sõltus mu elatis lintšivast kogukonnast. Nüüd keeldun ma nendega koos töötamast, keeldun isegi puutumast toitu, mis tuleb nende käest, keeldun koguni koostööst oma vendadega, teiste neegritega, kes lepivad ülekohtuga. See on sel juhul eneseohverdamine, mida ma silmas pean. Ma olen oma elus tihti talitanud selle tõekspidamise kohaselt. Muidugi ei tähenda paljas nälgimine iseenesest mitte midagi. Usk peab jääma kindlaks, kuigi elu minut-minutilt käest kahaneb. Ma olen küll üks armetu näide vägivallatuse praktikast ja võib-olla mu vastus ei veena teid. Aga mu püüdlused on väga tõsised, ja mu usk ei vähene ka siis, kui mul selles elus täielikku edu pole.

Ma pean jätkama oma tegevust niikaua, kuni ma suudan vastaseid veenda, või jään kaotajaks. Sest mu missioon on kõigi indialaste, isegi inglaste ja lõpuks kogu maailma pööramine vägivallatuse teele, et reguleerida sel viisil poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja religioosseid vahekordi. Kui mind süüdistataks liigses auahnuses, siis tunnistaksin end süüdi. Kui mulle öeldaks, et mu unistus ei saa iial täituda, siis vastaksin, et see on võimalik, ja jätkaksin oma teed. Ma olen vägivallatuse karastunud sõjamees ja mul on küllalt tõendeid, et oma usus kindlaks jääda. Kas on mul seega üks kaaslane või rohkem või pole neid mitte ühtegi – ma pean jätkama oma eksperimenti.

Kui India teeb vägivallast oma kreedo ja kui minu silmad peaksid seda nägema, siis ei taha ma enam Indias elada. Ma ei saa siis tema üle enam uhke olla. Mu patriotism on mu usu tugi. Ma hoian Indiast kinni nagu laps ema rinnast, sest ma tunnen, et tema annab mulle vaimset toitu, mida ma vajan. Ta on keskkond, mis vastab mu ülimale ideaalile. Kui see usk kaoks, tunneksin end orvuna, kellel pole lootustki endale hooldajat leida.

Autor: Mahatma Gandhi

Allikas: Linnart Mäll, toimetanud Ivar Tröner, konsultant Märt Läänemets.

Loe ka lugu Mahatma Gandhi: Sallivus annab meile vaimset tarkust, mis on fanatismist niisama kaugel kui põhjanaba lõunanabast

Mõistete seletusi Linnart Mällilt:

Mahatma (tõlkes „suurhing”) ei ole pärisnimi, vaid nimetus, mida rahvas annab neile, keda peab pühakuks. Gandhit nimetas esimesena Mahatmaks suur india luuletaja Rabindranath Tagore, ning Gandhi enda protestile vaatamata tunnustas teda selle nimega peagi kogu India. Nime täpne transliteratsioon devanaagari kirjast oleks Mah ̄atma Gandhi, kuid tavapäraseks on saanud kirjapilt ilma vokaali pikendusmärkideta.

Vaišjad – kolmas seisus (varna) India ühiskonna struktuuris, hie- rarhiliselt braahmanitest ja kšatrijatest madalamal, kuid šuudratest kõrgemal. Vaišjade seisusse kuulusid käsitöölised, kaupmehed, põlluharijad jt materiaalse tootmise sfäärides tegutsevad vabad isikud.

Ahims ̄a on sanskriti keeles vastand mõistele hims ̄a (‘vägivald, hävitamine’); inglise keeles on Gandhi kasutanud nende mõistete edasiandmiseks sõnapaari violence – non-violence (omadussõna violent – non-violent; käesolevas eestikeelses tõlkes esineb selles tähenduses sõnapaar „vägivald” – „vägivallatus” („vägivaldne” – „vägivallatu”).

* * *

Mahatma Gandhi aegumatud mõtted vägivallatusest, tõest, armastusest, aususest ja kõlbelisest poliitikast on täna sama aktuaalsed, kui nad olid nende kirjutamise ajal enne ja pärast teist maailmasõda ning samuti nende eesti keelde tõlkimise ajal enam kui nelikümmend aastat tagasi. Gandhi suurus ja eeskuju seisneb eelkõige selles, et ta mitte ainult ei kuulutanud neid põhimõtteid, vaid ka järgis neid ja tegi kõik, et ka India rahvas ja kogu maailm seda tõde mõistaks ja ellu rakendaks. Tõde oli tema jumal ja vägivallatus ülim põhimõte. Eesti tuntuima orientalisti ja India mõtte vahendaja Linnart Mälli tõlgituna oli see Gandhi mõtteterade ja arutluste valik üks esimesi India mõtet tutvustavaid tekste eesti keeles. Võib julgesti öelda, et Gandhi annab võtme india vaimutraditsiooni – mis on ühtlasi üldinimlik – sügavamaks mõistmiseks, näidates samas teed, mida peaks järgima iga inimene.

Märt Läänemets