Kui magamistoas kogetakse üksindust, hoolimatust ja enesekaitse vajadust, siis seesama tunne käib, mehe ja naise vahelises suhtluses, kaasas ka mujal. Sama muster kordub argipäevades ja eriti silmatorkavalt paarina püsima jäämise jaoks olulistel hetkedel, ristteedel seistes – koos olles kogetakse koos olemise asemel üksindust, hoolimatust ja seega enesekaitse vajadust. Kui pealispind on argine rutiin, siis allhoovused sõuavad oma radu. Igal teel, kus ollakse koos ja kõnnitakse ühes, jõutakse erinevate tulemusteni – nii nagu igale inimesele, nii ka inimese kehale ja vaimule, jäävad olnust ainult tema omad kogemused.
Sassis suhtega tülitsevad paarid ei saa aru, miks ja kus suhe täpselt logiseb. Midagi on valesti ja korrast ära, aga ei saada aru – miks. Köögis ja elutoas sündiv on magamistoa kaja. Käsi kõrvadele surudes, trotsist vaikides või vastu hüüdes, vihatakse elutuba ja välditakse kööki. Vajatakse enese ümber turvalist ruumi, vaikust ja rahu. See ühine kooselamise/ koosolemise aeg, mis võiks olla kodusadam ja õnnelik olevik, on tegelikult kahe inimese vaheline miiniväli ja lahingute pidamine.
Magamistoas järgitakse suhte alguse otsuseid, teel õnnelike lõppude poole, ka siis, kui aega on läinud, erinevaid olemisi on olnud ning pealtnäha on mehe ja naise vahel ühtsus ja mõistmine olemas. Olevikus sündiv sünnib kahe inimese loo ühisest algusest alguse saanud joonist kasutades. See kordub variatsioonides, kuid kriisis ja vaekausside kõikumise ajal asetutakse kindlatele kohtadele ja mäng mängitakse taas läbi. Magamistoas võib voodipesu või voodi asukohta vahetada, kuid loo sisu põhiolemus jääb samaks ja õnneliku lõputa õnnetud inimesed elavad rahulolematutena koos elutoas ning söövad teineteise närve teineteisel pool köögilauda istudes.
Kui magamistoas teostatakse igaüks iseenda jaoks ja pärast lahendust, siis tunneb naine ja/või mees, et ta on suhtes olles üksinda jäänud, teist ei ole temaga ühes – ollakse eraldi. Üksindus st õnneliku lõpu kättesaamatus, väljendub frustratsioonina teistes tubades – näägutava, toriseva, eirava jne ebameeldival moel käituva kaaslasena. Inimeste käitumine teineteise vastu, teistes tubades, on magamistoas toimuva pildikeeleline väljendus – inimeste igatsused ja vajadused, mis lootuste toel kasvavad ja taas purunevad, inimeste vaheline sõda, milles makstakse kätte ja kaitstakse iseennast juba ette ära.
Inimene ei saa aru, miks ta käivitub, kui ta vaatab pealt teise inimese söömist, joomist, teleka vaatamist, telefoni näppimist, arvutis istumist, spordile kaasa elamist jne. Inimene ei küsi iseendalt, miks on temal nii talumatult raske pealt vaadata seda, kui teine inimene teeb/ annab iseendale mõnu. Nendes tegevustes on sõnum – “Mina sain, mina saan!” Õnneliku lõputa inimest närib tuim valu, kaotuse kibedus ja pulbitsev viha, sest teine muudkui saab, kuid tema ise ei saa, sest jääb üha uuesti ilma sellest, mille oleks pidanud saama – teise õigeaegsest õigest tähelepanust. Kaotusehetk kordub üha uuesti, sest omaenese heaolu eest hoolitsev inimene valib teha ja olla nii nagu temal endal on mõnus ja hea olla – see on tema õnnelik hetk.
Nii elavad oma elusid, ühendatud ajas, koos naised ja mehed, kes on pinges, sest nemad ei ole saanud – on jäänud magamistoas oma „”õnnelikust lõpust” ilma. Mida nad teevad, kuidas nad reageerivad? Muserdatud inimeste lahendus on takistada teise iseendaga rahulolev olemine. Tuleb anda teisele mingi kohustus täita, saata sõna lendu, teha tegu. Tuleb teha nii, et teine peab lõpetama nähtavalt enesele mõnu andmise – enesest hoolimise, enese eest hoolitsemise. Teise enesekeskse tegevusega – “Mina hoian iseennast!” – käib kõrvalolija jaoks kaasas teadmine – “Minu vajadused ei ole teisele olulised, sest tema hoolib ja hoolitseb ainult iseenda eest!” Rahulolematu ja oma väljaelamata pingest keerdus olev inimene otsib lahendust asjadest, mis pakuvad temale lohutust ja asendust – söök, suits, alkohol jne. Need on tegevused, mis tähendavad – “Mina ei saanud seda, millest jäin ilma, kuid ma näitan iseendale, et mina ise hoolin ja seega annan sõõmu, ampsu jne sellest, mis on hea, et asendada seda teist head.”
Inimestevahelised sõjad ei sünni sellest, millest räägitakse, vaid sellest, millest vaikitakse. Selleks, et edasi minna, tuleb tagasi kõndida ja oma hirmudele otsa vaadata – öelda välja see, millest vaikiti. Õnnelik lõpp ehk mõlemaid pooli rahuldav ja täitev orgasm tähendab – ühes olles oleme me üks. Oleme teineteise jaoks olemas ja ühes tantsimas ühisele tervikule vajalikul moel – suunates toetava tähelepanu sinna, kus ei piisa olemisest ja lihtsalt füüsilisest liikumisest, vaid teadlikku ja teineteise eripäradega arvestavat tegevust, mis kannab endas sõnumit – Sina oled oluline, sest ilma Sinuta ei ole ühise tee ühist kogemust.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: marianneannemariblogi.blogspot.com
