Maarahva oma usk
Maausk on Eesti põlisrahva – maarahva – ainus oma loonausk. Olles lahutamatu tervik meie maa, pärimuskultuuri ning maakeeltega, on ta midagi enamat kui religioon. Maausk on järjepidev maailmatunnetus, pärimus ning elulaad, mis sellisel kujul on olemas vaid siin, Maavallas.
Maa usud
Nagu maakeel ja maarahvas on eripalgelised, koosnedes seto, võro, saare, viru jpt. maakeeltest ning -rahvastest, nii on eripalgeline ka maausk. Igas paikkonnas võime kohata mõnevõrra erinevaid tavasid ja kombeid. Näiteks lõunapool nimetatakse loona vägesid emadeks ja isadeks, põhjapool aga haldjateks. Lõunas ja läänes tähistatakse kevade saabumist mõni nädal enne kui põhjas. Kuid nii nagu erinevad maarahvad moodustavad ühe rahva, nii moodustavad erinevad maausudki ühe usu.
Maausu eripalgelisuse juured peituvad Maavalla erinevates maastikes, ilmastikuoludes, keeltes ning kokkupudetes teiste rahvastega.
Pärimuselm
(Elm – kultuur)
Olla maausuline tähendab märgata ja väärtustada pärimust. Maausulised ei loo uusi tavasid ega laena neid teistelt rahvastelt. Kui siiski peaks selguma, et ilma laenamata ei saa, siis võetakse puudu olev pärimuskild hõimurahvalt. Maausk kuulub ühte perre teiste uurali rahvaste oma loonauskudega.
Maausuliste seas on neid, kelle peredes on läbi kõigi survesajandite põlvest põlve edasi antud teadlikku omausulist kuuluvust. Enamus jõuab siiski maausuni iseseisvalt, ajendatuna huvist esivanemate pärandi ja oma juurte vastu.
Maausuline pärimus elab kildudena eesti elmas. Meie kommetes, uskumustes, hoiakutes, aga eelkõige meie keeles on palju sellist, mis meie maausulistel esivanematelgi.
Just see osa pärimusest, mis on jõudnud tänapäeva, eriti see sõnastamatu ja kirjeldamatu, mis saadud kodust isikliku kogemuse kaudu, on kõige olulisem.
Teiseks on oluline see pärimus, mis on viimase 150 aasta jooksul kirja pandud ja talletatud erinevatesse muuseumikogudesse. Ja vast kõige viimaks pakub huvi kroonikates ja vanemas kirjanduses leiduv.
Kogu pärimus pole meile vastuvõetav. On küllalt palju sellist, mis laenatud eri kultuuridest eri ajastutel ja mis on vastuolus tervikuga. Seetõttu sarnaneb maausulise pärimuse otsimine kullapesemisele – välja tuleb sõeluda väärtuslik ja oluline.
Hingestatud loond
Nagu räägivad maarahva ja meie hõimlaste vanad lood, oli alguses lind. Tema munadest sündis maa ja ilm – loond. Loond kasvas, nagu kasvab seemnest puu või rebust kotkas, kuni kõik sai hingelisi täis. Sest hing on tähtedel, kuul, päikesel, ilmal, veel, tulel, maal ja üldse kõigel, mis on.
Inimene on vaid üks paljude hingeliste seas. Meil koos kivide, taimede ja loomadega on ühine ema – Maaema. Maarahvas on tuhandeid aastaid järjest kasvanud Maaemast ja maarahva põrm on kasvatanud Maaema viljakat pinnakihti. Oleme tuhande niidiga seotud oma maa ja selle loonaga. Kõik, mida tehakse meie maale, tehakse maarahvale ja kõik, mida tehakse maarahvale, tehakse ka maale.
Ajastaeg, elu kooskõlas loonaga
Maarahva ajaarvamine jälgib tundlikult ajastaja ringi, õigemini loona – määratu suure jõu – muutumist selles. Meie pühad ja tähtpäevad on murdepunktid loona igaveses liikumises.
Sellest, mida inimene pühil päevil teeb või tegemata jätab, sõltub tema ja ta lähedaste hea käekäik. Jõulud, kihlakud, munapüha, suvisted, leedopäev, karusepäev, hingedeaeg jt. pühad päevad on aeg, mil, pidades kalliks maarahva kombeid, ammutame loonast ja esivanematest jõudu.
Eluring ja esivanemad
Sünd, varrud, pulmad ja matused on inimese eluringi murdekohad. Maarahva kombed ja taiad, mis neil puhkudel tehakse, aitavad elada mõnukalt – kooskõlas inimeste, surnute ja loona vägedega.
Maamehe elu ei lõpe surmaga, vaid jätkub teises ilmas, teisel pool Toonela jõge. Surnud omaksed ei lahku meist jäädavalt, vaid tulevad teatud pühadel päevadel tagasi. Oma mõtetes oleme ikka nendega, küsime nõu ja jagame muret. Elavad ja surnud hoiavad sedasi kokku. Koos on meid palju.
Jumalad
Meie rahva meelest on kõigel olemasoleval vaimne mõõde, mis võib avalduda hinge, haldja või jumalana. Jumalate, haldjate ja hingede vahel pole selget piiri. On olemas põllu-, nurme- ja metsajumalad ning -haldjad. Ja nimetused erinevad piirkonniti. Keda Võro-, Tartu- ja Mulgimaal tuntakse imäde ja esädena, nimetatakse mujal haldjateks.
Jumalatel on tavapäraste meeltega tajutavad omadused nagu vorm, värv jm. Maa on jumal, äike on jumal, vesi on jumal, tuli on jumal … Maausulisel on vabadus tajuda jumalaid ja teisi vaimolendeid üksnes loona jõududena või ka jumalate ja haldjatena, kõnetada neid vaikses pöördumises, ühispalves või lihtsalt tunnetada.
Tähtsaim jumalaist on Maaema, kes on kõige elava ema. Pikse paljude nimede hulgas on Uku, Ukko, Taevaisa, Taevataat, Vanaisa, Vanajumal, Äikene, Äiukene, Äike, Vanemb, Kõu, Pikker jt. Olulised jumalad on ka Vee-ema ja Tule-ema.
Mitmed jumalad on tuntud vaid kohati. Näiteks seto karja- ja viljakusjumal Peko, põhjaranniku veejumal Koljo, Metsik, Tõnn, Leeda jt.
Taar (vanemas kirjaviisis Taara, maakeeltes ka Toar, Toor, Toorus, Teer jms) on kehatu ja kujuta, kõikeläbiv vägi, ülim jõud ja vaimsus, suur tundmatu, hõlmamatu, haaramatu, mis täidab nii inimesi kui kõike muud olemas olevat.
Tuleb märkida, et kuigi baltisaksa ja nõukogude taustaga uurijad on püüdnud Taara kui maarahva jumala olemasolu naeruvääristada, sisaldavad seda nime mitmed ajaloolised kohanimed. Maavalla eri paigus on Taara ka mitmete looduslike pühapaikade nimes, näiteks Taaraorg Lebaveres, Taara/Toaritammemägi Kautjalas jpt. Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Tharapita kohta on kirjutanud uurimuse Urmas Sutrop. Samas viitab ta Taara seosele teiste uurali rahvaste Tor ja Tar nimetüvega jumalatega.
Eks ka ilmalind, kelle loodud (munetud) munadest kõik alguse sai, on jumal. Tema jumalikustamine ei ole aga meie rahval kunagi pähe tulnud.
Teatud päevad ja ajad on pühendatud jumalatele. Maaema sünnipäev on kevadisel liikuval maahengausel, Uku päev põhjarannikul 02.07 ning Peko pühad sügisel ja kevadel. Taari auks pühitsetakse muistsest ajast saati neljapäevaõhtuid.
Hiied
Hiis on maarahva pühamu. See on kümnete ja kümnete põlvkondade püha koht, kuhu minnakse tähtsamatel pühadel ja olulisematel puhkudel. Seal kõneldakse loona vägedega, saadakse osa suurest rahust ja kogutakse jõudu.
Hiis on piiritletud maa-ala koos seal asuvate kivide, veekogude, taimede ja hiierajatistega. Enne hiide minekut puhastatakse oma keha ja meeled. Hiies ei mõelda kurje mõtteid, ei vannuta, ei tehta liiga puudele ja põõsastele ega teisele inimesele.
Maausulised
Ilmselt järgivad kõik eestlased teatud maausulisi tavasid ja uskumusi – peavad leedo- ehk jaanituld, usuvad sõna ja nime väesse, kasutavad teretamisel jm puhkudel loitsusid jne. On ju kogu meie põline pärimuselm maausuline ning ka maakeel on tekkinud ja arenenud maausulise maailmakuva väljendamiseks. Neid, kes oma tõekspidamistelt ja väärtushinnangutelt on maausulised, on eestlaste hulgas ligikaudu sada tuhat. Suur osa neist maausulistest ei liitu ilmselt kojaga. Eestlasele on enda usuliselt määratlemine vastumeelne, kuna sõna usk seostub eesti keeles millegi võõra ja veidraga.
Kuid aasta-aastalt on end maausulisena määratlenud inimeste arv jõudsalt kasvanud. Tuntud inimestest on näiteks maausulised:
Kaido Kama (võro liikumise edendaja, endine Riigikogu liige, justiits- ja sisemisniter), Kalle Eller (sõjajärgse Kaitseliidu taastaja ja esimene pealik, võro liikumise ja palkehituse edendaja), Art Leete (Tartu Ülikooli professor, põhjarahvaste uurija), Merle Jääger (näitleja ja luuletaja), Kauksi Ülle (kirjanik), Eerik Leibak (looduskaitja), Peeter Ilus (luuletaja ja kirjastaja), Andres Heinapuu (hõimuliikumise edendaja, Riigikogu endine liige), Ahto Kaasik (pühapaikade uurija, Maavalla koja vanem), Elo Liiv (Eesti Kunstiakadeemia õppejõud, kunstnik), Anzori Barkalaja (Viljandi kultuurikolledzi rektor, filosoofiadoktor, hõimurahvaste uurija), Ago Künnap (Tartu Ülikooli professor, soome-ugri keelte uurija), Asko Künnap (luuletja ja ettevõtja), Õie Sarv (Setode sootska, Seto elu edendaja, rahvaluuleteadlane), Madis Arras (Tallinna Spordiselts Kalevi tegevesimees, maadlustreener ja kohtunik), Hasso Krull (kirjanik ja tõlkija), Peeter Laurits (taidur ehk kunstnik), loonamees Hendrik Relve, Tõnu Seilenthal (Tartu Ülikooli dotsent, soome-ugri osakonna juhataja), Rein Einasto (Tallinna Tehnikakõrgkooli geoloogiaprofessor).
Maausk on mõnus
Maarahva ellusuhtumises on üks kesksemaid mõisteid mõnu. Oluline on elu ja kõige selles peituva sisu. Et elu kulgeks mõnukalt, tuleb olla mõnukates suhetes nii inimestega, esivanematega kui ka loona ehk selle vägedega. Mõnuka elu juurde kuulub tervislik toit, terve elukeskkond jpm. loomulikku. Muuhulgas võimalus käia laupäeva õhtul saunas.
Mõnukad suhted on elujaatavad ja jätkusuutlikud. YÜhtegi suhet ei tohi ära kasutada ega kurnata. Osa suhetest peavadki jääma pinnapealseiks, et nad ei muutuks koormavaks ja tülikaks. Samas on suhteid, millesse võiks ja tuleks süüvida.
Oskus suhteid hinnata kujuneb aastatega koos küpsemisega. Mõnukad suhted ei ammenda end ning lubavad rahval paiksena, kooskõlas esivanemate, teiste rahvaste ja loonaga elada tuhandeid aastaid.
Rahvagi olemine peab olema mõnukas. Ka rahva olemine seisneb suhetes – suhetes rahvuskaaslastega, loonaga ning teiste rahvastega. Rahva või kultuuri tegelikkusetaju – oskus hinnata ja arendada suhteid – küpseb põlvkondadega. Seetõttu on vana kultuuri, vana rahva olemine mõnukam, tema suhted keskkonnaga küpsemad ja tasakaalukamad. Küpse rahva liige teab, kes ta on, kuhu ta kuulub ja mida ta peab tegema. Tema elu on seetõttu mõnukas.
Allikas:www.maavald.ee
