NaguÜRO juba suvel ennustas, kasvas 31. oktoobril inimkonna suurus seitsme miljardini.
Üks ÜRO Rahvastikufondi nimetatud sümboolsetest seitse miljardi piiri ületajatest sündis Eestile üsna lähedal – Pjotr Nikolajev nägi ilmavalgust Kaliningradis.
Seitse miljardit on suur arv. Iseenesest ei muutunud 31. oktoobril midagi. Toiduhinnad jäid enam-vähem samaks, ka ei puhkenud ühtki uut sõda. Samas on sellel sündmusel sügav eksistentsiaalne tähendus.
Inimkonna kasv on olnud aeglane, kuid püsiv, ning alates tööstusrevolutsioonist on see üha kiirenenud.
200 000 aastat tagasi oli meid umbes kümme tuhat. Sel ajal eraldusime teistest perekonna Homo liikidest. Oleme ainsad ellujääjad – teised liigid hääbusid ruttu.
Nutikus, võime kahel jalal pikka maad joosta, kõnevõime – need omadused lubasid inimesel jõudsalt paljuneda.
Elusolendite hulgas on inimesel tugevaid konkurente, kelle arvukus on samuti aukartust äratav. Näiteks kogu maakera sipelgate biomass on inimese omaga võrdne. Maailmameres elutsevaid väikesi vähikesi on rohkem kui inimesi ja sipelgaid kokku. Ja loomulikult ei suuda keegi ületada bakterite hulka.
Inimesi on vähe, kuid nad kasutavad viiendikku maakerast. Inimene asub toiduahela tipus, seetõttu on meid parem võrrelda teiste suurte röövloomadega. Sipelgad, vähid ja bakterid asuvad hoopis teisel ökoloogilisel tasemel.
Maismaal elutsevaid tippkiskjaid on Maal umbes 1,7 miljonit – iga sellise imetaja kohta tuleb seega üle nelja tuhande inimese. Ja kõik need inimesed kasutavad viiendikku maakerast.
Ligi 83 protsenti biosfääri maismaaosast on otsese inimmõju all. Teravili katab 12 protsenti maismaast ja annab kolmandiku selle biomassist. Üle kolmekümne protsendi kättesaadavas sügavuses asuvast mageveest on inimese kasutuses.
Kokku tarvitab inimkond viiendiku Maa iga-aastasest maismaal toodetavast biomassist. Meid endid aga on kõvasti alla ühe protsendi – täpsemalt 0,002 protsenti.
Arvestades seda kui lühikest aega on inimene maakeral elanud, ja kui vähe meid teiste elusolenditega võrreldes on, kasutame suurt osa planeedist.
Inimene on hämmastavalt edukas, sest teised imetajaliigid kaovad. Võrreldes tolle ajaga kui Homo sapiens sättis Aafrikast välja rändama, on imetajate väljasuremise kiirus kasvanud ligi sada korda.
Inimene on nii kohanemisvõimeline, et suudab ilmselt ellu jääda ka vaesuva loodusega planeedil. Kuid kui tahaksime pakkuda kõikidele seitsmele miljardile talutavaid elutingimusi, oleks vaja juurde veel kolme maakera.
