Maailm on külluslik paik

Olen ka juba varem nimetanud, et elu on külluslik ja täis võimalusi. Ühtepidi on see lihtne ja teistpidi omajagu keerukas taipamine ning kogemus. Sest kuidas siis ikkagi saab nii olla, kui sul parasjagu justkui midagi väga olulist pole. Sa tunned millestki esmaseks ellujäämiseks vajalikust puudust. Oled midagi alati tahtnud jne. Kuidas saab siis olla nii, et sina kehastad veel puudust, aga maailm on külluslik paik, mõtiskleb Marilii Toots oma blogis Ülitundlikinimene.ee.

Olgu öeldud, et ma ei pea siin silmas välist rikkust ja omatavate asjade ning raha hulka. Väga sageli väljendub puudusteadvus just väliselet vastupidisel kujul – vajaduses aina rohkem omada, rohkemana näida, kuid mis jätab meid ikka seesmiselt tühjaks. Sest inimestena vajame me tegelikult minimaalselt, kuid tõsi seda kõike rikkalikult. Ja küllus annab meile kõik kõige kvaliteetsema, mis meie kehastuse terviklikkust toetab. Ei rohkem ega vähem – täpselt parasjagu.

Nojah ja see viimane on seotud meie, inimeste, võimega elu ära tunda ja vastu võta. Vahel öeldakse sulle üsna käskivalt, et “võta vastu.” Aga nii see ei toimi, sa ei saa vastu võtta, kui sinus pole ruumi. Sa ei saa rohkem vastu võtta, kui eest ära lubad. Ja sa ei saa ka vastu võtta seda, mis su kehastust ei toeta. Sul tuleb end ja elu tunda.

Ehk siis vastuvõtmine on seotud meie elu kogemise ja endast läbi lubamise võimega ning ka elu usaldusega. Puhta ja avatud ruumiga meie eneste sees. Tegelikult on see ju vägagi loogiline. Täis klaasi, ei saa vedelikku juurde valada. Meie seedimine ja toitumisharjumused on siin kõnekad ja näitavad suunda. Mida sa vastu ei võta, mis liigub sust läbi kiiremini, kui jõuab keha toita, mis tekitab loidust või muid kehareaktsioone? Kas üldse oled võimeline kogema, kuidas toit sind mõjutab? Keha räägib meiega kõnekalt.

Aga, miks me siis millelgi takistaval minna ei lase, kus see takistus on ja miks vahel on nii, et midagi tuleb meisse ja enam ära ei lähe? Laiendame nüüd eelneva seedimise jutu meie meelele sh. mõtetele, emotsioonidele ja tunnetele. Ehk oled kuulnud emotsionaalsest kõhukinnisuses? Ja tuleme tagasi kehasse, keha näitab meile meie emotsionaalset kõhukinnisust. Energiakeha näitab jäiku mõttemustreid jne. Need on kohad, kus elu ei saa meist enam vabalt läbi voolata. Ja mida aeg edasi, siis on need sõnumid meie kehades üha rohkem välja paistvad. Meie kehad muutuvad nimelt jäigaks.

Teiseks on küllusliku elu lubamisel oluline osa elule alistumisel. Ehk siis vastuvõtmise ja minnalaskmise tasakaalul. Ja veelgi olulisem osa on elus osalemisel. See pole nii, et keegi meist ei osale elus. Me osaleme igaüks omal viisil. Kohe kui vaatame, mida me elu situatsiooni panustame, soovimata midagi saada, samas ka iseend ehk elu mitte kahjustades, oleme elu teenistuses.

Välja võib see näha väga erinev. Sa võid töötada otseselt inimeste, loomade ning paikadega või teha tööd, mis inimestega üldse pealtnäha kokku ei puutu. Kaudselt aga küll. Oluline on märgata, kas tekitame juurde avatust ja vastuvõtlikkust või suletust. Me nimelt oleme kõik ühendatud. Seega igal hetkel, kui vastutame oma elu eest, iga olukorra eest, kus oled andja kasvõi oma kohaloluga, siis oled sa elu teenistuses.

Ja kui annad parasjagu endale, sest su keha valutab või on katki, siis see on esmane, mida saad elu teenimiseks teha. Mitte valu maha suruda, mitte seda eitada, mitte selle peale vihastada, sest kõik eelnev töötab elu vastu. Sa saad vast võtta sõnumid, mida elu sulle läbi su oma keha annab. Ehk siis, mida rohkem teed sa ruumi oma kehas, seda rohkem lubad sa elul olla ja seda enam saad asuda tingimusteta elu teenistusse. Vastasel juhul sa ainult arvad, et teenid elu. Sest kui sa samal ajal ennast hävitad, taipamata, et sa ka ise esindad elu, lood sa eraldatust ja kannatust juurde isegi siis, kui su kavatsused on parimad. Kui eluvool on sinus takistatud, siis sa lihtsalt ei saa anda rohkem, kui sul on.

Ja nii ongi, et saame anda ja vastu võtta just selle kohapeal, kus ise oleme, ei rohkem ega vähem. Saame järjepidevalt enda sees olevaid sisemisi takistusi vabastada ning elu annab meile taas rohkem. Siit tulenevadki meie piirid ja tingimuslikkust. Meie avardumine juhtub samm, sammult järk järgult, kerkides spiraalina aina kõrgemale, kui nii valime. Nii suudame eluga püsida, keset ja tasakaalu hoida ja vaikselt edasi voolata. Sest kui elu tuleb üha rohkem meisse, siis see lihtsalt sunnib meid enese sees olevaid takistusi vabastama.

Avardumine ja kasv on elu reeglid. Ja kui elu armastust on ehk hetkel meile liiga palju, siis me ei tunne teda ära ega võta vastu. Ja ka see on hästi, sest elu on armuline. Sest elu ei jäta ja on ikka meiega. Ja teate ju küll – maailm on külluslik paik.

Autor: Marilii Toots, Kuidas külluse seisund enda juurde tagasi tuua?

Kuidas luua küllust ja kaotada takistused?

16 põhjust, miks järgida oma unistusi

Seotud