Teaduslik maailmapilt püüab elulisi ilminguid liigitada, leida seoseid ja põhjuseid. Seda kõike selleks, et elu mõttemeelele haaratavaks muuta ja seeläbi paremini kontrollida. Teaduse huviobjektide hulka kuulub ka inimene.
Kaasaegne psühholoogia on pugenud üha sügavamale inimmeele sotsiaalsetesse ja bioloogilistesse detailidesse, kuid ettearvamatu inimkäitumise seletamiseks ei ole senini selgeid vastuseid võtta. Pigem muutub pilt üksikasjadesse süvenedes aina segasemaks – geenid, sünnikogemus, keskkond, kasvatus, sõbrad, haridus. Igaüks võib omalt poolt veel midagi lisada (toitumine, mõtteviis, eelmised elud). Ja kas kõik need teadmised tähendavad nüüd, et suudame iseennast ja teisi mõista? Ikka mõõdame teisi oma mõõdupuu järgi, halvustame või püüame “ekslikke” aidata.
Pikka aega olen otsinud laiahaardelist seletust inimolemuse mitmekesisusele. See teadmine oleks abiks kogu meie maailmale, kuna mõistmatusest juurdub hirm, hirmust sünnib sallimatus, sallimatusest viha ja vihast vägivald. Suutmatus erinevusi aktsepteerida teeb haiget nii erinejatele kui sallimatutele. Üks järjekordne arengukriis juhataski mind lõpuks selle kauaotsitud inimarengu käsitluse juurde, mida ma täna teiega jagan.
Psühholoog Jane Loevinger avaldas juba 70ndatel teooria, milles ta käsitleb isiksuse arengut sisemise Mina ja välise keskkonna vahelise dünaamilise protsessina. Mitmed psühholoogid on tema tööd edasi arendades loonud põhjaliku ja selge ettekujutuse inimmeele arengu võimalustest. Samas muudetakse nähtavaks kogu inimolemuse psühholoogiline mitmekesisus, mille mittetunnistamisest saab iga päev alguse lugematul hulgal konflikte.
Inimese enese- ja maailmataju järgi on võimalik eristada nelja suurt arenguetappi. Esimene arengutase on omane eelkõige lapseealistele, kuid hinnanguliselt on sellel tasemel ka 2% täiskasvanutest. Sellised inimesed on valdava osa ajast hõivatud oma turvalisuse tagamise ja põhivajaduste rahuldamisega. Tegutsedes on nad impulsiivsed ja oma tahtmise mittesaamisel agressiivsed. Püüdes igas hetkes tabada võimalust oma vajaduste rahuldamiseks näivad nad isekate inimestena, kes tegutsevad vahendeid valimata. Sellist käitumist kutsub esile alateadlik hirmu- ja eraldatusetunne.
Psühholoogilise arengu teisel tasandil asub hinnanguliselt 80% täiskasvanutest. See on nö ühiskondlik norm. Sellel tasandil on kolm astet, mille järgi võib eristada kolme tüüpi inimesi – Diplomaate (kohandujad), Eksperte (enese-teadlikud) ja Saavutajaid (meelekindlad).
Kohanduja on nooruki psühholoogilisel arengutasemel, kus inimese enesetähendus tuleneb samastumisest grupiga. Pimesi võtab Diplomaat omaks grupi normid ja vastandub kõigele väljaspool gruppi. Vastutasuks saab ta kaitse ja võimaluse tugevdada oma enesetähendust grupi kaudu. Negatiivsete tunnete väljendamine kõige “erineva” vastu on tavapärane, kuna ohustab peamiselt grupi välistele tunnustusele rajatud enesetaju. Kui esimesel arengutasandil oli põhiideeks “mina nende vastu”, siis siin on selleks “meie nende vastu”.
Järgmisel astmel tärkab inimeses eneseteadlikkus. Nüüd suudab ta ennast ja olukordi tajuda kõrvalseisja positsioonilt. Tekib sisemine vajadus grupist erineda – olla parem kui teised. Eksperdid peavad end moraalselt kõrgelt arenenuteks ja teavad täpselt, “kuidas asjad peavad olema”. Nad on usinad, leidlikud ja püüdlikud, kuid ei suuda eristada olulist ebaolulisest. Kõike tuleb teha parimal võimalikul moel. Vastavastatud eneseteadlikkusega kaasneb hirm selle kaotamise ees – seetõttu ollakse teistsuguste vaadete suhtes äärmiselt ettevaatlikud, kuid otsest agressiivsust enam ei väljendata.
Meelekindlad sarnanevad kohandujate ja eneseteadlikega, kuid mõistavad, et vajavad oma eesmärkide saavutamiseks ka teisi. Seetõttu on Saavutajad valmis kuuluma samaaegselt erinevatesse gruppidesse, tajumata sealjuures konflikti enesetähenduses. Nad mõistavad, et nende praegune isiksus on mõjutatud minevikusündmustest, kuid suuremat rõhku asetavad siiski oma tulevikuplaanidele. Ratsionaalne arutlusvõime on saavutanud kõrgeima võimaliku taseme. Saavutajate enesehinnang põhineb võimel püüelda enese seatud väliseid sihte. Nad naudivad oma elu üle saavutatud kontrolli- ja sõltumatusetunnet. Nad on valmis võtma riske ja eksima rohkem kui eelnevatel arenguastmetel asuvad inimesed. Suhted teiste inimestega muutuvad sügavamaks ja tähenduslikumaks.
Edasiliikumine kolmandale psühholoogilise arengu tasandile ei ole lihtne, kuna ratsionaalsus ja vastuseis mitte-ratsionaalsele ehk teaduslikust maailmapildist väljaspool asuvale on inimeses kõrgeimal võimalikul tasemel. Selle barjääri on hinnanguliselt ületanud 0,5% täiskasvanutest. Sellel tasandil muutuvad nähtavaks varjatud seosed nähtuste vahel, misläbi muutub keerukamaks ka enesetähendus.
Esimeseks astmeks sellel tasandil on Individualist – ta asub ise oma uskumusi proovile panema, kusjuures katsetamise protsess muutub eesmärgiks olulisemaks. Individualiste kannustab soov iseennast tundma õppida. Selle asemel, et kõike analüüsida, naudivad nad oma subjektiivseid kogemusi. Toimub oluline nihe “tegutsemiselt” “olemisele ja tajumisele” ning ümberorienteerumine tulevikult olevikule. Sissepoole suunatud tähelepanu valguses muutub nähtavaks kalduvus anda toimuvale moonutatud tähendusi, selleks et oma soove ja uskumusi kaitsta. Teised võivad Individualiste imetleda nende spontaansuse ja vaba oleku tõttu. Samas tajutakse neid ohtlikena ettearvamatu käitumise tõttu või peetakse väliste eesmärkide poole mittepüüdlemise tõttu lihtsalt logelejateks.
Järgmisel astmel inimese teadlikkus avardub veelgi. Nüüd näeb inimene ennast pikaajalistes keerukates ja mitmetahulistes protsessides osalejatena. Erinevalt Individualistidest loobuvad need Sõltumatud inimesed meeleheitlikest eneseotsingutest. Nad suudavad tajuda ennast mitmetest erinevatest, kuid omavahel ühendatud psühholoogilistest osadest koosneva tervikuna. Nad tegutsevad aktiivselt enda ja ühiskonna jaoks tähendusrikka elu loomisel läbi enese tundmaõppimise pidevalt muutuvates olukordades. Nende enesetaju on teistest tugevalt eristunud, aga ometigi teistega tihedalt seotud. Nad on valmis vaatama otsa oma alateadlikele hirmudele ning seeläbi areneb hüppeliselt kujutlusvõime. Nad tajuvad selgesti vajadust sügavate hoolivate suhete järele, mida näevad veelgi selgema enesetaju ja tarkuse allikana. Nende suurimaks hirmuks on võimetus realiseerida kogu oma potentsiaal. Suureneb vajadus aidata ka teisi nende võimete arendamisel.
Järgmisel astmel inimene mõistab, et ka tema enda enesetaju (ego) on üksnes keele ja mõttemustrite kaudu loodud nähtus, millel puudub reaalne ja otsene vaste. Selles etapis muutub inimesele kõige tähtsamaks elu jooksul omandatud mõtteliste ja käitumuslike harjumuste paljastamine. Selle enesepaljastamise protsessi käigus selgub, et kogu elu ollakse suures osas tegutsetud autopiloodil, mispeale lagunevad koost inimese kaitsemehhanismid ja tekivad esimesed “tajuja” ja “tajutava” ühinemise kogemused. See protsess võib olla pikk ja vaevaline, kuna ego võtab püsimajäämise nimel kasutusele ka kõige peenemad vahendid. Üksnes eelnevalt nimetatud “mina” hajumise kogemused loovad inimesele perspektiivi, milles tuntakse ära egost lähtuv alatine soov tunda ennast suuremana, tähtsamana, võimsamana, kui tegelikult ollakse. Lootus leida ligipääs seni varjul olnud võimetele ja võimalustele annab julgust muutustega kaasa minna.
Järgmisel astmel jõutakse täiesti uue inimeksistentsi ja teadvuse tajumise juurde. Sellel tasandil suudab inimene pingutuseta liikuda ühest teadvuse seisundist teise. Olla ühel hetkel äärmiselt keskendunud ja teisel täielikult hajunud ümbritsevasse. Need inimesed tunnevad end looduses koduselt ja tajuvad loodust (sündi, kasvu ja surma, rõõmu ja valu) loomulike nähtustena aja igaveses voolus. Ületatakse ratsionaalse meele piirangud. Vastandid kaotavad oma senise tähenduse. Head ja kurja, rõõmu ja kurbust, lähedust ja eraldatust tajutakse kui loomulikke ja vajalikke liikumisi elu suures tantsus. Täieliku avatusega kõigile kogemuse aspektidele kaasneb sügav empaatia kõigi olendite vastu kõigil arengutasemetel. Erinevalt eelmistest arenguastmetest, puudub inimesel teadmine sellest “kes ta on”. Enesetaju on seotud ainult hetkekogemusega ja seetõttu puudub hirm enesetaju kaotamise ees. Üha enam ollakse toimuva tunnistajaks, mitte korraldajaks ja hindajaks. Sellised inimesed on lihtsad ja rõõmsad, kuna ei tunne vajadust vastata ei iseenda ega kellegi teise ootustele. Nad on avatud kõigile teadvuse seisunditele ja haaratud Elu imest, mis selles etapis muutub nähtavaks ka kõige pisemas liivateras.
Seega näeme selgesti, et psühholoogilises plaanis ei eksisteeri mitte üks ja ainuke, vaid lõpmatul hulgal reaalsusi. Igal arengutasandil tekib inimesel täiesti uus arusaam endast ja ümbritsevast maailmast. Kirjeldatud etapid on elu loomulik areng ja üht reaalsust ei saa pidada teisest paremaks. Igaüks liigub selles arengus omas tempos.
Kõrgemal arenguastmel seisja ei saa teha olematuks madalamal seisja katsumusi ja kannatusi. Samamoodi ei saa madalamal seisja veenda kõrgemal seisjat tema püüdluste ekslikkuses, kuitahes tühised need talle ka ei näiks. Ja kui inimene on kord juba ühelt astmelt järgmisele liikunud, ei saa ta enam minna tagasi. Miks ta peaks seda tahtma? Sest iga sammuga liigub ta üha sügavamale tundmatusse, kus ta lõpuks “Ennast” ka kaotab. Kuid see kaotus on võit iseenda üle, mis avab ukse lõputu suurde ja ilusasse maailma.
Allikas: Hartmann, D, Zimberoff, D. Dream journey: a new heart-centered therapies modality. Journal of Heart-Centered Therapies 2008;11(1):33-90.
Allikas: http;//vikerkaarelood.kengo.ee
