Austraalia põlisrahvast, nagu ka paljusid teisi põlisrahvaid üle ilma on saatnud mingid oma teadmised, oskused lugeda meie jaoks nähtamatut, oskus näha peenmaailma.
Austraaliast on teada väga eriline laulujoonte (songline või dreaming track) uskumussüsteem, mida nad ise on nimetatud Esivanemate Jalajälgedeks või Õpetuste Teeks. Laulujooned on maal, aga ka taevas, ja usutakse, et need on loodud looja-olendite poolt Unenägude Ajastul või Unenägemise Ajal. Nii suudab üks laulujooni mõistev inimene, korrates laulude sõnu, liikuda läbi maastiku nii, et ta leiab üles maamärgid, veekohad ja teised eluks vajalikud looduslikud kohad ja nähtused.
Laulujooned on salvestatud Austraalia traditsioonilistesse lauludesse, lugudesse, tantsudesse ja joonistustesse, kus nii nagu pahatihti ikka traditsiooniliste teadmiste puhul, on läinud kaduma nende sügavus, kuid on jäänud teadmine millestki, mis oli kunagi väga püha ja suur.
Lauldes laule teatud sagedusel, suutsid Austraalia põliselanikud läbida pikki vahemaid, sageli sealhulgas Austraalia sisemaa kõrbetes, kus tänapäevases mõistes ilma korraliku varustuseta ellu jääda pole võimalik. Austraalias on hulgaliselt erinevaid laulujooni – mõned neist vaid kilomeeter pikad, mõned aga lausa sadu ja sadu kilomeetreid. Huvitav on see, et laulujooned on samad erinevaid keeli ja dialekte kõnelevate põlisrahvaste hulgas, nii oskasid jooni näha ja lugeda ühtemoodi ka need, kes omavahel erinevate keelte tõttu vestelda ei saanud. Võtmeks on siin mitte niivõrd sõnad, vaid meloodia ja rütm – just see andis edasi informatsiooni maastiku ja seal leiduva kohta.
Samas ei pea maastikule isegi liikuma minema – vaid laulu kuulamine annab tunde, nagu jalutaksid maastikul ja jälgiksid seda. See omakorda on mõnes mõttes sarnane ka meie regilaulule – üks põhjus, miks inimestel ülipikad regilaulud meeles olid, on see, et neid ei õpitud mehhaaniliselt, vaid sedakaudu maaliti pilti mingist loost. Nii on Eesti regilaulugi kuulates ju sageli tunne, et oled sattunud mingisuguse muinasloo või tegevuse sisse.
Austraalia põliselanikud, nagu kõik põlisrahvad üle ilma, usuvad et kogu maa on püha. Pühad on ka laulujooned, mistõttu tuleb neid laule pidevalt laulda, et hoida maad “elusana”. See omakorda tähendab maa tundmist ja maad hoidvaid tegevusi – teistviisi ei ole ka laulujoonte mõistmine võimalik.
Laulujooned sisaldavad lisaks infole maastikust ka muud infot – laulujoontes on peidus veel sündimata laste hinged ja inimeste ühiskonna vormid, mistõttu on seal kirjas ka hõimude seadused ja teave tootemloomade kohta. Kuid peenemaid tasandeid laulujoontest oskavad ja saavad mõista vaid pühendunud inimesed – ise seal viibimata on läbi veebiakna võimalik vaid aduda nende pühadust.
Austraalia hõimudel on erinevad loomislood ja laulujooned, kuid sarnaselt Ameerikamaa hõimudele on neilgi palju ühist – nad usuvad, et Unenäoaja Looja, ükskõik millisel maisel kujul see siis on ilmnenud, on loonud maa, loomad ja taimed, ja et inimene on olnud viimane, kes on loodud. Mistõttu on püha kõik see, mis on olnud enne meid – täiesti vastupidiselt läänes tuntud “inimene on looduse kroon” kontseptsioonile.
Huvitaval kombel on aga nendes vanades teadmistes peidus vastused ka tänapäevastele küsimustele, avades pisikese akna Unenäoaega – aega enne seda, kui aeg sai loodud.
Põgusa sissevaate Austraalia põlisrahvaste uskumustesse ja praktikatesse teeb sel suvel Eestis 3-päevases laagris Indra Reinpuu, kes on Austraalias elav ja seal üles kasvanud Eesti soost šamaan.
Keda huvitavad põlisrahvaste tarkused ja Unenäoilm, olete oodatud!
Lähem info laagri “Austraalia põliselanike šamanism: Pühade Teadmakaartide lugemine” kohta on leitav sündmuse Facebooki lehelt.
