Ma olen ideaalne pereema. Lihtsalt vahel läheb mul meelest ära, et mul on ka mees ja lapsed. Mingil seletamatul põhjusel jäi just see vastuoluline mõte mind juba aastaid tagasi Tolstoid lugedes kummitama. Teine aeg-ajalt end taas ilmutav meenutus on ühest filmist, kus kirjeldati ema, kes oli hulluks läinud. Stsenaariumi järgi väljendus see käitumises, et ta lubas näiteks oma lastel minna ballikleitides toidupoodi. “Just selline ema saan mina olema,” oli mu mõte tookord. Ning ega ma pärast seda pole väga pikalt juurelnud, milline ema ma siis nüüd olen, kui mul on päriselt kaks last ja täitsa päris mees ka. Kõik see on juhtunud väga loomulikult ja käigu pealt.
Krõõt Kiviste, Shaté Tantsukooli ja Tartu Tantsuakadeemia juht, Amia ja Adore ema
Ma loodan, et mu väljaöeldu ei šokeeri kedagi (ega tekita ka mõtet lastekaitset meile koduvisiidile saata), aga otsustasin, et kui ma kirjutan, siis teen seda ausalt. Tegelikult ei muutnud kummagi lapse sünd mu elus väga midagi. Kui tihti kuulen jagatavat kogemusi, et lapse sünd pööras kõik pea peale, et elu sai uue perspektiivi ning kogu korralduslik pool ja ajakasutus tuli üle vaadata, siis minu puhul jäi kõik suhteliselt samaks. Ma olen seda meelt, et tähtsuse järjekorras kõigepealt tuled ise, siis sinu suhe partneriga ning siis lapsed. Minu puhul lihtsalt sulandub sellesse esimesse, “mina” punkti ka minu tegevus tantsukoolis. Ehk nagu mu kallis abikaasa on öelnud: kõigepealt on tants, siis teisel kohal tants, kolmandal kindlasti tants ning pärast neid on võimalik kõigil teistel ka pildile tulla.
Ega ma ei tunne end selle pärast halvasti. Tants ja oma tantsukooli meeskonna ning õpilaste keskel olemine teeb mind õnnelikuks. Ja kui ma olen õnnelik, olen parem ema. “Ma ju pean tegema neid asju, mida ma tahan!” olen ükskord mehega vaidluse käigus välja ladunud.
Ma ei eralda väga oma elust enda kui ema rolli. See on sulandunud muudesse tegevustesse ning avanud lihtsalt ühe emotsioonide ja hoolimise lisalaeka. Aga ma olen ikka mina. Mul ei ole ükski asi jäänud tegemata ning ükski koht käimata selle pärast, et mul on lapsed. Siin on kindlasti terve rodu tegevusi, mis ajaks Facebooki “jaanuaribeebide” grupi ärevile nagu herilasepesa. Kui Adore oli kaheksapäevane, siis osalesime koos kahepäevases koolitusprogrammis. Kui Amia oli ühekuune, siis korraldasime suurt tantsulaagrit ning ööbisime koolimajas madratsil koos mitmesaja lapsega. Mu lapsed on maganud ööklubi ventilatsiooniruumis (see kohisev hääl teeb uinutamisel imesid!), võistlustel kõlari taga, issiga DJ-puldi all jne. See ei ole minu jaoks ohvri toomine ega suur traagika – lapsed on minu elu osa ning ma võtan nad alati kaasa kõikjale, kus nad ei sega teisi inimesi. Kuna me oleme juba pisikesest peale nii toimetanud, siis on see neile täiesti tavaline.
Ma olen pidanud lubadust – ma tõesti luban lastel pidukleidiga toidupoodi minna. Ja minioni kostüümiga kooli. Ning “printsessipäeval” kleebitud kunstküüned võtsime enne lasteaeda maha ainult sellepärast, et ma teadsin, et järgmisel lastevanemate koosolekul toodaks seda huumorinurgas esile. Mul ei ole oma tüdrukute jaoks sõnavaras väljendit “nii ei tehta”. Kui veel ei tehta, siis oleme esimesed, kes teevad! Ja see on väga lõbus!
Ma küsisin oma vanemalt tütrelt, milline ema ma olen. Seitsmeaastane Amia vastas: “Sa oled kahepoolne, kõvahäälne ja liiga helde.” Terav ning taibukas, nagu ta on, pani ta ka seekord täppi. Ma olen muutlike tujudega ja väga emotsionaalne inimene. Ja paraku saab vahel selle halvema poole just kodune seltskond. Aga nad saavad ka kõige helgema poole. Mul on kõva hääl. Esiteks töö iseloomust sõltuvalt ja teiseks on Krõõdad ju tuntud “heleda jaale” poolest. No ja ülekantud tähenduses ka – kui mul ikka on midagi öelda, siis üldjuhul maailm sellest kuuleb. Liiga helde? Tõenäoliselt. Ma ei näe põhjust öelda lapsele “ei”, kui mul on võimalus öelda “jah”. Rikun lapse ära? Ma arvan, et maailmas on kirjeldamatult rohkem tegureid, mis võivad lapse “ära rikkuda”, kui see, et ma luban tal jääda kauemaks külla või valida ühe maiustuse asemel kaks.
Küsisin mehe käest, milline ema ma olen. Ta vastas: “Erakordne.” Mulle see vastus meeldib. Kujundlikult selgitas Märt, et kui värvida värviraamatut, siis teeb selle huvitavaks just üle äärte värvitud osa. Aga minu puhul seda põhiosa ei olegi, vaid on ainult üle äärte osa – kunstiline, ainulaadne, kordumatu. “Nagu päike, aga sul seda päikese keskmist osa ei ole, on ainult kiired ja soojus. Aga see on väga ere valgus.”
Mis on see põhiosa, mida mul ei ole? Ma ei tee oma lastele süüa. Ega aja neid lusikaga taga. Ma eeldan, et kui neil on kõht tühi, siis nad tulevad ja ütlevad seda mulle. Ma ei tea midagi magamisrežiimidest ega kindlast päevakavast. Ma ei paanitse pisikute pärast ning suhtun suhteliselt lõdvalt auto turvavarustusse ning ilmakohasesse riietusse. Ma olen siiski jõudnud lastega arsti juurde ja vaktsineerima, küll mitte päris õigetel aegadel alati, aga siiski. Ja ma pingutasin, et mõlemat last neli kuud rinnaga toita. Ei tundnud seda “erilist sidet” ega õnnistatud olekut, pigem jäi meelde hakkama saamine lekkivate rindade ja valusate nibudega, aga ma tegin ära. Sest ma usun, et see oli vajalik.
Küsisin ka sõpradelt, millise emana ma neile tundun. Sain vastusteks: “hoogne”, “filosoofiline”, “lased lapsel iseseisev olla”, “toetav”, “kohati kaootiline ja hooletu”, “julgustav”, “kaasav”. Lisaks märkis üks sõber, et arusaadav, et sul tulevad vahel apsakad sisse, sul ju lisaks üle 600 lapse tantsukoolis. See on ka tõsi: kui ma ütlen, et sõidan lastega Lätti või olen lastega pidžaamapeol, siis üldjuhul mõtlen ma tantsulapsi. Mu oma lapsed võivad seal hulgas olla, aga selles olukorras on nad kõik võrdselt minu tibud.
Võib juhtuda, et mul on võistlustel kaasas kõik vajalik mitmesajale tantsijale, aga oma bioloogiliste laste kostüümid on meelest läinud. Inimesel on kombeks leida asjadele selgitusi ja põhjendusi. Nii on lihtsam eluga hakkama saada. Mul on ka enda “väljavabandamiseks” teooria täitsa olemas. Ma elan põhimõtte järgi, et lapsed ei ole minu omad, nad ei ole minu pikendused ega käsilased, vaid nad on tulnud siia maailma, et mulle midagi õpetada. Nii et ma ei piina ennast mõtetega, kuidas neid KASVATADA, vaid lihtsalt üritan parimal viisil, nagu ma oskan, TOETADA nende kasvamist. Hoida neid elus ning aidata neil ise maailma avastada. Tekitada neis piisavalt uudishimu uurimaks, MIKS on asjad ja inimesed meie ümber sellised, nagu nad on, ning piisavalt kriitilist mõtlemist, et arutleda, kuidas ja mida me võiksime maailmas ning enda juures muuta, kui meile miski ei meeldi.
Mulle tundub, et Amia puhul on see toiminud – jälgin tema teravat huumorimeelt ning empaatiat imestuse ja imetlusega. Näiteks kui me Märdiga ironiseerisime multifilmi naiskangelase selleks formaadiks ehk veidi liigselt paisutatud rinnapartii üle, sekkus Amia: “Ärge olge nii kriitilised, võib-olla on ta imetav ema.”
Üks asi veel, mida olen emana avastanud: ei tohi unustada, et sa oled kõige selle kõrval ikkagi naine. Ja abikaasa oma mehele. Nii et kohe, kui mu keha hakkas pärast sünnitusi taas minuga vähegi koostööd tegema (ehk enam ei valutanud, lekkinud ega kallerdanud), siis oli mulle tähtis tunda end taas ka naisena. Ma põhimõtteliselt keeldusin ostmast suuremat numbrit riideid ja pingutasin, kuni olin ennast rõõmustava füüsilise vormi tagasi saanud. Mulle on tähtis see pilt, mis peeglist vastu vaatab. Ja me hoiame mehega oma reisid lastereisidest eraldi. Lastereisid on sellised, kus kõik on valitud nende järgi – hotellid, lõbustuspargid ja teised tegevused. Meie reisid on sellised, kus kõik on valitud meie järgi: hotellid, lõbustusasutused ja teised tegevused. Kui kõik üritavad puhata, siis ei puhka keegi. Sõnas “perepuhkus” on 90% peret ja 10% puhkust.
Kokkuvõttes: mul ei ole kindlat kasvatusstiili ega -meetodeid. Kui lasteaia ankeedis oli küsimus, et mis põhimõtetel te oma last kasvatate, siis vaatasime mehega teineteisele otsa ning kirjutasime: “Armastus.” Ja nii ongi.
Katkend on pärit Ühe ema lugu: kui laps sündis, ei tundnud ma ülevoolavat emaarmastust, see kõik tuli alles aastatega
Kuidas ma üle öö kasuemaks sain: verivärske kaaslane tõi meie kolmandale kohtumisele oma 2,5-aastase rosinasilmse tütre
Emaduse ilu ja valu: emaks saamise keerukas teekond läbi kunstliku viljastamise
