Ma olen ideaalne pereema. Lihtsalt vahel läheb mul meelest ära, et mul on ka mees ja lapsed. Mingil seletamatul põhjusel jäi just see vastuoluline mõte mind juba aastaid tagasi Tolstoid lugedes kummitama. Teine aeg-ajalt end taas ilmutav meenutus on ühest filmist, kus kirjeldati ema, kes oli hulluks läinud. Stsenaariumi järgi väljendus see käitumises, et ta lubas näiteks oma lastel minna ballikleitides toidupoodi. "Just selline ema saan mina olema," oli mu mõte tookord. Ning ega ma pärast seda pole väga pikalt juurelnud, milline ema ma siis nüüd olen, kui mul on päriselt kaks last ja täitsa päris mees ka. Kõik see on juhtunud väga loomulikult ja käigu pealt.
Krõõt Kiviste, Shaté Tantsukooli ja Tartu Tantsuakadeemia juht, Amia ja Adore emaMa loodan, et mu väljaöeldu ei šokeeri kedagi (ega tekita ka mõtet lastekaitset meile koduvisiidile saata), aga otsustasin, et kui ma kirjutan, siis teen seda ausalt. Tegelikult ei muutnud kummagi lapse sünd mu elus väga midagi. Kui tihti kuulen jagatavat kogemusi, et lapse sünd pööras kõik pea peale, et elu sai uue perspektiivi ning kogu korralduslik pool ja ajakasutus tuli üle vaadata, siis minu puhul jäi kõik suhteliselt samaks.
