Viimase kümne aasta jooksul on mul olnud privileeg olla autoriks kahele New York Timesi bestsellerile personaalrahanduse teemal (“Raha: valitse mängu“ [Pilgrim, 2017] ja „Kõigutamatu“ [Pilgrim, 2018]). Mõlemad olid edukad ja mitte seepärast, et ma olen valdkonnas ekspert, vaid kuna mul leidub midagi olulist… ligipääs! Olen töötanud neli kümnendit elu- ja äristrateegina ning see on mulle kinkinud ligipääsu paljudele maailma kõige vahedamatele mõistustele rahanduse vallas ning mitmed neist juhtuvad olema ka mu töö fännid, kirjutab Tony Robbins raamatus “Investeerimise Püha Graal”.
Mulle on avanenud võimalus maha istuda koos selliste finantsmaailma titaanidega nagu Alan Greenspan, Ray Dalio, kadunud Jack Bogle, Paul Tudor Jones ja lugematud teised ning õppida neilt vahendite, taktikate ja mõtteviiside kohta, mida igaüks oma eluetapist hoolimata saaks – ja peaks – rakendama oma teekonnal finantsvabaduseni. Nad pühendasid mulle heldelt oma aega ja nende põhimõtted aitasid mul kirja panna need kolm kasulikku raamatut.
Ma julgustan sind ka esimesed kaks läbi lugema, kui sa pole seda veel teinud. Ma otsustasin rahaasjadesse süveneda peale 2008. aasta finantskriisi, kui maailma majandus oli kokkukukkumise äärel, seda võrdlemisi väheste inimeste hoolimatu käitumise ja ahnuse tõttu. Majanduslangus mõjutas valusalt meid kõiki ja ka mina polnud erandiks. Mu telefon helises pidevalt ja ma pidin sõpradele ja sugulastele nõu andma, kuidas tulla toime töökohast ilmajäämise, kodu kaotamise ja pensioniplaanide koostvarisemisega. See torm räsis kõigi elusid alates juuksurist ja lõpetades miljardäriga, põhjustades erineval määral hävingut.
Ma pole kunagi leppinud tingimuste ohvriks olemisega, seega otsustasin ma kohe midagi ära teha, et saada osaks lahendusest. Saatjaks tervemõistuslik skeptitsism, asusin ma vastust otsima kõige olulisemale küsimusele, mis seisis rahaliselt kirjaoskamatu ühiskonna ees: kas mäng on endiselt võidetav? Kas tüüpiline investor suudaks finantskriisijärgses maailmas investeerimismängus võitjaks tulla? Kas keskmine inimene võiks saada rahaliselt vabaks ka siis, kui ta ei müü kunagi maha oma ettevõtet, ei saa suurt pärandust ega võida loteriil?
Olles intervjueerinud rohkem kui viitkümmet rahandusilma tipptegijat ja kuulanud uuesti läbi sajad tunnid intervjuusalvestusi, oli mu küsimuse vastuseks kindel JAH! Kuigi need titaanid, keda ma intervjueerisin, tutvustasid vägagi erinevaid lähenemisi, olid nad ühel nõul teatud vääramatute reeglite ja teguviiside osas, mida investor peab järgima (või vältima), et mängus võitjaks tulla. Kuigi mulle tutvustati mitmeid põhimõtteid, kordusid nende suurkujude jutus eelkõige järgmised neli:
1. Esiteks: ära kaota. Nagu on tabavalt öelnud Warren Buffett: “Reegel number üks: ära kaota raha. Reegel number kaks: vaata reeglit number üks.“ Kui sa kaotad halva investeeringu tulemusena 50% oma rahast, pead teenima 100%, et algsummani tagasi jõuda. Üks asi, mis on kõigi nende edukate investorite puhul ühine, on teadmine, et vahel nad ikkagi kaotavad (jah, isegi Buffett). Kuid nad katsuvad vältida suuri kaotusi ja asjatuid riske, mistõttu ei paiguta nad ühte investeeringusse kunagi väga suurt protsenti oma rahast, mis viib meid teise põhimõtteni.
2. Teiseks pead järgima varade paigutuse tuumpõhimõtet: sa pead oma varad jaotama eri tüüpi investeeringute vahel, millel on erinev riski ja tootluse suhe. Kui ma istusin maha koos kadunud David Swenseniga, selle mehega, kes võttis üle Yale’i ülikooli saja-aastase sihtkapitalifondi ja kasvatas selle miljardilt dollarilt 31 miljardini, selgitas ta mulle, et 90% ulatuses vastutab just sinu varade paigutus investeeringute tootluse eest. Nagu sa peagi näed, lähenevad ülirikkad eraisikud ja suurimad institutsionaalsed investorid varade paigutusele hoopis teisiti kui tüüpiline investor.
3. Kolmandaks pead võimaluse korral alati otsima võimalusi, millega kaasneb “asümmeetriline“ riski ja tootluse suhe. Targad investorid otsivad investeeringuid, kus potentsiaalne preemia ületab kaotusriski. Mu hea sõber ja legendaarne kaupleja Paul Tudor Jones otsib vaid selliseid võimalusi, kus riski ja tootluse suhe on tema arust viis ühele. Ehk ta riskib ühe dollariga, et teenida viis. Nii võib ta eksida rohkem kordi kui märki tabada, ent ikkagi edukas olla.
4. Neljandaks ja viimaseks põhimõtteks on hajutatus. Sa tahad, et sulle kuuluks mitmeid erinevaid investeeringute tüüpe (aktsiad, võlakirjad, kinnisvara, börsivälised osakud jms) ja su portfell sisaldaks erinevaid varaklasse, geograafilisi piirkondi, ajaskaalasid jne. Ma pakun, et kui sa seda raamatut loed, POLE sa keskmine investor. Sina (või su kliendid) on ilmselt kogunud piisavalt rahalisi vahendeid, et neist tuumpõhimõtetest kaugemale liikuda ja otsida uusi ideid, kuidas oma investeerimisoskusi parandada.
Nagu sa eesootavatel lehekülgedel näed, on alternatiivsed investeeringud maailma parimatele investoritele pakkunud hiilgavat tootlust. Näiteks suutsid erakapitaliinvesteeringud (private equity* ) aastatel 1986–2022 ületada S&P 500 börsiindeksi aastatootlust lausa viie protsendi võrra (9,2% vs. 14,28%). Ehk siis rohkem kui 50% parem aastatootlus.
Erakrediit (private credit), mida võib pidada alternatiiviks võlakirjadele, on pakkunud kaks-kolm korda suuremat sissetulekut/intressi. Ei saa eitada, et tark raha kasutab kõrgekvaliteetseid alternatiivseid investeeringuid eelkõige selleks, et saavutada laiemat hajutatust ja kiiremat kapitalikasvu. Finantsmaailma titaanid teevad oma isikliku kapitaliga just seda. Ma tean, et see on nii, sest nad ise kinnitasid seda mulle. Kümnendite kestel olen ma hoidnud jätkuvaid suhteid nende “finantsmaailma isandatega“. Selle raamatu tarvis oleme intervjueerinud kolmeteist sellist inimest, kolmeteist üliedukat alternatiivsete investeeringute haldurit, kes on saavutanud lausa erakordset kumulatiivset tootlust, mida laiem avalikkus harva näeb.
Allikas: Tony Robbins “Investeerimise Püha Graal”, kirjastus Pilgrim
